Iga päev kõnnivad nad mööda Pajusi tänavat. Küüru vajunud hall mees ja must koer, kelle karvastikus on samuti rohkelt halli. See karvastik pole enam ammu pehme nagu kutsikaeas, vaid pulstunud ja meenutab lohakalt ritta seatud traate.
Mees ja koer on parimad sõbrad. Ilmselt pole neil enam peale üksteise väga kedagi jäänud. Neil ei ole kunagi kiire. Nad on mõlemad iga hetk siit ilmast minemas. Kui koer jääb natuke maha, ootab mees teda järele, kui mees väsib, seisatab koer. Siis jätkavad nad koos oma vaevalist teekonda külg külje kõrval. Iga päev. Nemad ongi see tänav, selle hing, eluring sünnist surmani, sõbrad läbi elu, kes üksteisega koos on kasvanud ja vananenud.
On tavaline päev, aga mõne jaoks on kõik muutunud. Sealt tuleb jälle vana mees.
Ta tuleb üksi.
No comments:
Post a Comment