Ilm soosis meid. Kui hommik tõotas vihmasadu, siis kella üheks, kui W-ga varjupaiga territooriumile jõudsime, paistis päike ja kokku kuhjatud riidekihte tuli aina vähemaks võtta. Panime end registratuuris kirja ja üks sümpaatne meesterahvas tõi meile kutsikaohtu hundikoeralaadse Dari(n)a, kes jalutuskäiguks valmis oli. (Ei tea nüüd, kas peaks jälle märgina võtma, et sellel koeral mu lemmiksarja peategelase nimi oli, tore kokkusattumus igatahes.)
Seal on igasuguse minevikuga koeri. Koeri, keda on väärkoheldud; neid, kes kardavad, hammustavad või leinavad surnud peremeest. Paljud neist ootavad paremat tulevikku, mida ei pruugi kunagi tulla. Aga midagi ootavad nad kõik. Kodu, peremeest... või vähemalt kedagi, kes nendega tegeleks, näitaks, et neist hoolitakse. Mul on nii hea meel, et varjupaigas oli täna palju selliseid inimesi.
Ahjaa, üks siga oli ka. Ta oli äge.
***
Teel tagasi linna helistas meile Ats, kes teatas, et soovib süüa. Nii tegimegi kiire kostüümivahetuse ja suundusime Ampsu, kus Ats meid juba ootas. Ampsu toit oli hea, seda võib täitsa soovitada. Proovige sealset astelpaju toormahla ka, vat see oli alles vitamiinilaks.
***
Muidugi ei piirdunud koerapäev vaid ühe koera külastamisega. W pakkus, et kui me juba täna nii koerte lainel oleme, siis võiks ka I ja tema pere juurest läbi käia, kelle juures elab tilluke koerlane nimega Pluto. Aial võttiski meid vastu üliaktiivne taksihakatis, kes proovis mind juba esimese paari minutiga ära süüa, kuna see tal aga ei õnnestunud, leppis ta mu vaesete käte kallal maiustamisega. Oh, Pluto, kuidas sul veab, et sul on kodu! Ja et nunnumeeter ikka korralikult lakke hüppaks, pani päevale punkti I pere noorim inimene, kellel vaid 5 kuud elukogemust.
Mu jope varrukad on taksi ilast märjad ja mu käsi on korralikult närinud noorukese taksi teravad hambad, aga ammu pole keegi mu südamesse toonud nii palju rahu. Kui kell saab täna 00.00, siis ma mõtlen D-le ja soovin, et ta leiaks omale hea kodu.
Aitäh, koerad.
No comments:
Post a Comment