Mul on väga raha juurde vaja ja siis ma lähen ühte hotelli ettekandjana tööle. Esimene klient on üks minu õpetaja, aga ta magamistoas ja ma olen koduriietes, mitte professionaalses teenindaja
vormis. Õpin, kuidas süüa teha. Teen talle suht tavalise toidu, aga ta magab
hästi kaua ja siis see toit jahtub mitu korda ära. Soojendan mikroaineahjus
seda ja mõtlen, kas nii ikka tohib hotelli restoranides teha. Mingi teine ettekandja (mu vend) teeb ka talle samal ajal süüa. Kui mees ärkab, sööb ta meie mõlema
toidud ära ja kiidab pärast, et väga hea oli.
Siis ma lähen koju. Elan hästi vanaaegses majas, vanaaegses
toas. Seal ongi põhimõtteliselt ainult kaks voodit ja neli ust, kõik uksed on puust ja
käivad selle keskaegse rauast haagiga kinni. Mu õde on kodus ja loeb. „Liisu,
paneme ööseks ikka kõik uksed kinni, onju,“ ütlen nooremale õele ja suudlen
teda pähe. Liisu noogutab ja laseb mul enda voodi poolse ukse kinni haakida. Ta
ütleb, et leidis Facebookist minu kohta ühe pildi. Kuna mind kiusatakse koolis,
siis on mul kohe hirmus. Mõtlen, et mis hirmsa peletisena nad mind seal jälle
kujutavad. Aga selle on teinud hoopis üks mu kooli kõige populaarsemaid poisse
ja see on säärane liikuv pilt, kus minu nägu muutub minu ja Liisu hästi armsa väikese koerakese
näokeseks. „Oii, Bruno,“ mõtlen heldinult ja näen tõepoolest sarnasust oma (unes) pruunide silmade ja Bruno väikeste kaunite nööpsilmakeste vahel.
Järgmine päev lähen kooli ja siis kõik vaatavad mind. Võib-olla sellepärast, et ma olen nüüd ettekandja, võib-olla sellepärast, et see pilt on Facebookist ajalehte sattunud, mina ja see koer. Siis üks hästi populaarne
tüdruk seisab keset kooliõue, see leht käes ja ütleb: „On aeg see jaburus
lõpetada, once and for all!“. Ta hakkab välgumihkliga lehte põlema
panema. Siis tuleb populaarne poiss, kes selle asja üldse tegi Facebooki,
haarab tüdruku käest ajalehe ja topib omale suhu nagu hakkaks seda ära
sööma ja jookseb minema. Siis mingid teised populaarsed poisid hakkavad teda
taga ajama ja natuke klobivad teda, aga lõpuks tuleb välja, et see poiss on
mingi CIA agent vms ja ta oskab megahästi kakelda. Loobib neid teisi tüüpe
mööda kooliõue natuke ja koolil on sellised lükanduksed, mis lähevad liikumise
peale lahti-kinni. Ta hakkab ühte tüüpi sealt ustest sisse viskama, aga kool on
lukus ja siis see tüüp lendab lihtsalt julmalt peaga vastu kooliust.
Poiss ütleb: „Sorri, ma ei teadnud, et see on lukus.“ Siis astub ta minu
juurde ...
ja ma ärkan üles.
No comments:
Post a Comment