Jõel elab rahu ehk kontoriinimesed said parvetama

Reedese päeva veetsin oma tööperega Emajõel parvematkal. Parvesid oli kaks. Meie parvel voolas veini ja naiste jutuvatra. Selle kõigega tüürisid kindlal käel parvemaja poole kaks meessoost kaptenit, kes rooli mõneks ajaks ka siinkirjutava naisterahva kätesse usaldasid. Minu tüürimisoskust arvestades oli muidugi äärmiselt tänuväärne, et ma parve kogu reisi vältel juhtima ei pidanud. Teine veesõiduk oli täidetud vaid meie meestega, kelles tõi reis välja metsikud mereröövlid.

Koerafännid ootavad parveleminekut (U. V)

Selle aasta ilusaim parvetamisilm

Piraadid vallutusretkel

Enne parvemajja jõudmist hiivasime end kaldale ka ühe mahajäetud majapidamise juures. Seal elanud mees oli surnud (ainuke inimene selles piirkonnas) - see asjaolu ja asukoha tsivilisatsioonitus tekitas üsna õõvastava tunde ning lõi sobiva atmosfääri mõne eestimaise õudusfilmi tarbeks. Täpselt nagu "Vale pööre", kus keerad natuke õigest teest kõrvale ja siis leiad sellise koha. Roostetanud tööriistad, aknast paistvad nõudepesuvahendid ja pesupulbrid, endiselt pesunööril rippuvad sokid ja pooleli olev ajaleht köögilaual. Saunauks oli lukus ja avanes võtmega. Julgesime E-ga sinna lõpuks sisse minna, kellegi marineeritud ajusid või maharaiutud jäsemeid õnneks ei leidnud.

Vale pööre (U. V.)

 Ööbimiskoht ehk elu keset jõge (U. V)

Suveõhtu idüll (U. V.)

Õhtul, kui päike loojuma hakkas, läksime M-ga kanuuga sõitma. Hea oli nautida keset laia jõge absoluutset vaikust, linnulaulu ja muid loodushääli samasuguse kunstihingega nagu mina, kellega sai lisaks kõiksugustel vaimsetel teemadel räägitud. Pärast kanuusõitu aerutasime tagasi parvemajja, kus hüppasime saunast jõkke ja jõest sauna ning seega sai tänavusel suvel ka esimest korda ujumas käidud. 

Õhtu lõppes muidugi mõista tantsu ja bondimisega.

Järgmise päeva hommikul saime pannkooke ja kohvi. Seejärel pakkisime end veidi väiksema seltskonnaga mootorpaati ja kihutasime mööda jõge tagasi parvesadamasse, et õigeks ajaks tagasi Tallinnasse jõuda. Parvega tagasi sõitmine oleks võtnud ilmatuma aja, seega oli mootorpaat kiire lahendus. Taevasse tõusev päike, sile järv, kiirus, päästevest, veepritsmed näol ja tuul juustes tekitas mus romantilise kujutluspildi, et olen merehädaline, kes on uppuvalt laevalt või üksikult saarelt päästetud ja kihutab nüüd turvaliselt uue alguse poole :D

Tallinnasse jõudsime oma autoseltskonnaga täiesti õigel ajal, kusjuures sain veel mugavalt Tallinna Ülikooli juurde ka, et seal järgmise päeva kontserdiks orkestriga proovi teha.

Suvi on alanud!

* Kõik need parema kvaliteediga pildid on teinud meie agentuuri auväärt loovjuht härra U.V.