Hommikupsühholoogia ehk armastus ei säästa kedagi

Tavaline reede varahommik. Buss on täis inimesi, kes püüavad nutitelefoni abiga pikka sõitu kuidagi välja kannatada. Nad suunduvad kesklinna, istudes üksteise kõrval veidi leplikumalt kui tavaliselt. Mõte peatsest nädalavahetusest annab jõudu. 

Äkki lõhestab vaikuse kuulsa 80ndate hiti kordades aeglasem versioon. Selle saatel siseneb bussi mees, keda ei näi huvitavat, et tema muusikamaitse pole kõigile meele järele. Aga muusikaga asi ei piirdu. Tundub, et nimetatud kodanik osaleb võistlusel, mille eesmärk on välja selgitada kõige häirivam bussireisija. 

Ta räntsatab raskelt ühe kauni blondiini kõrvale istuma ja taskust ilmub lagedale pakk mingit sorti kalasnäkke. Nüüd on melomaan lisaks kuulmismeelele rünnanud kaassõitjate haistmismeelt. Buss lõhnab nagu kalaturg. Mees tõstab jala enda ees olevale istmele ja sellel istunud härra põgeneb. Veel ei aita. See lihtsalt peab olema võistlus, sotsiaalne eksperiment või midagi muud, sest mees pole meiega veel lõpetanud. Psssst! avaneb õllepurk. Kell pool üheksa reede hommikul.

"Ma tahaksin väga ühte naist, kes on nagu sina," ütleb mees minu poole pöördudes. "Aga ta ei taha mind. Tal on kogu aeg mingi häda. Naised ei taha mind." 

Buss jõuab viimasesse peatusesse ja inimesed väljuvad kergendustundega, kiirel sammul, turvalisust pakkuvate kontorihoonete poole. 

"Ma olen varsti juba 15 aastat vallaline olnud," ütleb mees mööda tänavat minu kõrval toidupoe poole liikudes. "Tahaks naist." Enamasti irdun sellistest olukordadest, aga ajakirjanikuhing minus aimab, et siit võib midagi huvitavat välja kooruda. Üllataval kombel avastan, et mu vestluskaaslane on kaine, õllepurk mehe käes sisaldab alkoholivaba õlut. Tema silmad pole veel tuhmunud, neis ei leidu joodikule omast osavõtmatust ja nina ei puneta kartulina keset ära vajunud põski. Ta on noor.

"Miks?" küsin temalt. "Tegelikult me ei vaja kedagi enda kõrvale, et õnnelik olla. Naised tekitavad tihtipeale meestele muret ainult juurde. Vahel võib üksindus kasuks tulla." 

–"Jah. Aga ma tahaksin, et mul oleks keegi, kelle eest hoolitseda. Kes mind vajaks. See annaks mu elule eesmärgi."

Meie lühikese jalutuskäigu vältelt jõuab ta rääkida sõjast, meditatsioonist ja Aasiast. Ta on tark. Kuid ometi ütleb, et elul pole mõtet. Ometi sõidab see mees reede hommikul bussis, juues alkoholivaba õlut, kuulates koledat muusikat ja häirides kaasreisijaid, endal täiesti ükskõik. Miks?

Armastuse pärast. 

Iga päev liigume oma trajektooridel, punktist A punkti B, C ja siis jälle punkti A, tundmata inimesi enda ümber. Nad on mehed, naised, noored, vanad, joodikud, firmaomanikud, luuletajad, koristajad ja muusikud. Me oleme nii erinevad, aga armastus teeb kõigile vahel haiget ega säästa mitte kedagi. Olgu selle ohvriks siis viisakas klienditeenindaja, kes pärast tööpäeva valu bussiga sõites kannatlikult endasse lukustab, või murtud südamega mees, kes seda ei suuda ja kelle valu on ta ümbritseva suhtes täiesti ükskõikseks muutnud. Kui pole armastust, mis mõtet on siis järgida tavasid ja ühiskonnanorme? Mis mõtet on kuulata muusikat kõrvaklappidest või süüa kaasreisijate läheduses toitu, mis ei haise? 

Mõne jaoks polegi.