Hommik algas sellega, et T presenteeris mulle köögis põlevate küünaldega torti, andis üle enda kingi ja laulis sünnipäevalaulu. Selgus, et Katu ja Tauno tulevad õnnesoove edastama kella poole kahe paiku lõunal, mis jättis meile napilt aega varjupaika külastada.
Varjupaigas jalutasime seekord kaheaastase Bekkiga. Uskumatu, et elame jätkuvalt koos inimestega, kes on võimelised jätma oma looma, oma sõpra koos kutsikatega metsa äärde saatuse hooleks, ise lihtsalt gaasi vajutades.
Metsasjooksmise, sünnipäevakõnede ja koerataltsutamise vahepeal kaotasin telefoni kuhugi Raku metsa sammaldesse. Õnneks leidsime T ja meie tragi jäljekoera abiga selle üles. Varjupaiga töötajad olid meil palunud looma natuke kammida ka, mille tagajärjel lendus kõikjal õhus, riietel ja hingetorudes valgeoranže karvu.
Jälgi ajamas
Kui jälle linnas olime, vahetasin kiiresti riided ja võtsime vastu Tartust kohale sõitnud Katu ja Tauno. Nendega sai jälle torti söödud, muu hulgas sündisid paar potentsiaalselt tulusat ideed seoses Soome meditsiiniäriga.
Hiljem viis T mu Boheemi peedi-kitsejuustupannukaid sööma, mis oli toidu suurust arvestades üsna väljakutsuv ettevõtmine. Käisime ka Pagaripoistes kringleid vaatamas, lihtsalt vaatamas, sest süüa me enam ei jõudnud.
Pikast päevast väsinuna läksime varsti T juurde natukeseks magama ja tõdesime, et pühapäeva õhtu kell 19 on selleks üsna veider aeg. Hiljem tegi T Tom Kha suppi ja näitas filmi "Good Will Hunting". Kui olin koju jõudnud, vastasin veel viimastele õnnesoovidele ja nii see 26 tuligi.
No comments:
Post a Comment