Looduskaitsealused üllatuskonnad ja metsaretked ehk maaelu vaib

Kolmapäeva õhtul maale jõudnud, riisusime kõigepealt õunu. Riisusime ja korjasime, neid oli palju. Kõigepealt tuli end muidugi kõigepealt igasuguste putukatõrjevahenditega üle lasta, sest parmud ja sääsed on seal iseäranis näljased ja herilased kaitsevad raevukalt oma mädanevatest õuntest maiuspalasid. Päeval on parmud ja herilased, õhtul on parmud, herilased ja sääsed. Mõnda aega need määrded ja spreid aitavad, aga varsti näib, et putukatel tekib mingisugune immuunsus ja siis aitab ainult see, kui end nokamütside, kapuutside ja pikkade riietega katta, hoolimata peaaegu 30 soojakraadist. Aga mulle täiega meeldib sääsetõrjevahendi lõhn. See on kuidagi nii täiega maa lõhn. See on nii maa hetk, kui sa seal nende kemikaalide järgi lõhnad ja näiteks õunu riisud, ritsikad taustal siristamas.

Mets on kohe aia taga ja kui ma küsisin, mis nende kokku riisutud õuntega tehakse, siis sain teada, et need lähevad ämbriga metsa loomadele söögiks. Pidavat sööma.

Kui esimene töö oli tehtud, võtsime lakast rattad ja läksime külavaheteele sõitma, et (mets)loomi näha. Seekord ei näinud me paraku peale parmude kedagi ja sõit oli vaevaline ka ilma nendeta, sest "tee" tähendas tegelikult liiva, sügavat liiva, milles rattaga edasiliikumiseks tuli jalalihased korralikult kasutusse panna. Rattad olid seevastu vägevad.

Kellegi luu leidsime ka.

Magamiseks oli mul päris isiklik saunamaja, mille ülemine korrus võimaldas mul magada ilma aknata ja vaid sääsevõrguga, mis oli üsna eksootiline. Sääsed vist seda küll kuigi heaks ei kiitnud. Enne magamajäämist kuulsin ritsikaid ja konnasid. Muidu oli täielik vaikus. Ainult ritsikad ja konnad.

 

Järgmine hommik ärkasin lindude laulu peale umbes kell kuus. Siis magasin veel ja kui kella 11 ajal peamajja läksin, teatas E, et nad olid värava eest nastiku leidnud ja et siin tuleb hoolega vaadata, et mõnele ussile peale ei astuks. Ühel külamehel pidavat hoovi peal ka karu käima ja ta olevat sellega püstihädas. Meil on konnadele, parmudele ning juhuslikele aeda sattuvatele kassidele, metskitsedele ja -sigadele lisaks veel ka sisalikud. Ja mutid. 

Päeva esimeseks tööks oli kibuvitsajuurte väljatõmbamine ja lillede vanast peenrast uude istutamine. Selleks pidime saunamaja tagant mulda tooma, seal olevat see kõige viljakam. Millegipärast meeldis see muld ka konnadele, sest tollesse mulda olid kodud rajanud terved konnasuguvõsad. E rääkis, et vahel käivad neil isegi mingid konnauurijad neid observeerimas. Üks konn ehmatas mu poolsurnuks. E tõstis labidaga mulda kärusse ja ma pidin mulla lahti murdma ja kontrollima, et sellesse puuoksi, umbrohujuuri või muud säärast ei satuks. Võtsin parajasti ühe mullakamaka kätte ja hakkasin seda kamarat lahti harutama ja vat kus lops, kamara seest ilmus välja konn. Peopesa suurune ja hallikasvalge. Faking. Peopesa. Suurune. Kui olin kiljumise lõpetanud ja E oli konna kärust välja ajanud, rääkis ta, et need tüübid on looduskaitse all. Need valged peopesasuurused konnad. 

Leidsime ühe imeliku rauast kuplilaadse eseme ja mööduv naabrimees ütles, et see on vanaaegse traktori tuli.

Vahepeal kastsime teisi aias olevaid lilli ka.

Mõtlesime ujuma minna, aga kuna ujumiskohta oleks saanud ainult paadiga ja meie paadijuhti polnud parajasti saadaval, kastis E mu lihtsalt aiavoolikuga märjaks. Lisaks minule kastsime peenardel olevaid tageteseid. Siis mängisin natuke klaverit ja pärast saime õunakooki jäätisega.

Õhtul korjasime põõsastelt mustsõstraid. Neid oli palju. Naabri koer tuli ka külla ja ampsas põõsastelt marju. Kohe täitsa põõsaste küljest. Ma andsin talle natuke peost ka, sõi kohe isuga.

Päris hilja õhtul võtsin ratta ja läksin metsa sõitma. Päike hakkas puude vahele loojuma ja kusagil seal metsas luusis ringi karu (kui ta just parajasti tolle külamehe juures aega ei veetnud). Karu ei näinud, aga jänest küll, ja olin ilusaid mõtteid täis. Ilusaid ja natuke valusaid, aga see päike nende puude vahel, see suveõhtu ja ritsikate sirin mõjus ääretult teraapiliselt. Need on hetked, kus keha ja hing lihtsalt hõljuvad kusagil. Kui mul on elus sellised hetked, siis on kõik hästi. 

Sel õhtul magama jäädes kuulsin metsas püssipauku. 

Järgmisel hommikul läksime mustikaid ja kive korjama - kive siis oma uue peenra ääre ehitamiseks. Enne panime metsaks korralikult riidesse, sellises kuumuses on muidugi üsna veider dressipluusi, -pükste ja kummikutega ringi lasta. Mets oli mustikaid täis, no tõesti, lihtsalt istu ühte kohta maha ja korja 360 kraadi raadiuses enda ümbert. Me kaua ei viitsinud korjata, sest kive oli vaja ka veel otsida, aga mitu karpi ühe tubli karu väetatud ökomustikaid saime kätte.

Kivid ja mustikad olemas, käisime läbi ka surnuaiast ja kastsime seal lilli. Siis ehitasime kodus oma uuele peenrale kividest ääre ja parandasime natuke ühe teise peenra oma. Ilus tuli.

Hiljem tuli meile jälle omaalgatuslikult külla naabri koer, kes tahtis kõhusügamist ja natuke mängida. Paarist viilust lastevorstist, mõnest lonksust veest ja natukesest õunakoogist ei öelnud ta ka ära.

 Nii pole endal koera vajagi, juba ennast siin mugavalt sisse seadnud :D

Ühel hetkel tulin tiigi juurest kahe vett täis kastekannuga ja nägin, kuidas mu sõrmele lendas herilane. Kahjuks ei olnud mul hetkel võimalik teda kuidagi ära ajada ja seega nägi herilane selles suurepärast võimalust mind nõelata. E pani mu sõrmele 95-kraadist veega lahjendatud piiritust ja see aitas täiega hästi. 

Hiljem mängisin natuke jõe ääres kitarri ja käisin saunas. Proovisin kiikuda ka, aga herilased olid endale kiigepuu sisse pesa teinud, nii et kiikudes tuli herilastel pidevalt eest ära kiikuda ja see muutus ajapikku ohtlikumaks, kui asi väärt oli.

Angiini päevikud

Kui te küsite, kuidas on võimalik 30-kraadises kuumuses ikka väga ränka angiini jääda, siis selleks tuleb:

* Mitu päeva järjest maal füüsilist tööd teha. Ignoreerida natuke veidrat enesetunnet.
* Tunda päeval põrgupalavust ning magada öösiti saunamajas ilma akna ja tekita, seni, kuni jahe hakkab. Ignoreerida seda, et jahe on, sest järgmise päeva peab ju nagunii kuumuses veetma. 
* Jääda esialgu sellisesse leebesse angiini ja siis edasi rassida. 

Veidral kombel ei saanud maal olles väga arugi, aga reede õhtul tagasi Tartusse jõudes oli kurguvalu selline, et ma oleks parema meelega neelanud alla terve karbi žiletiteri kui ühe õuna söönud. Mis tähendas, et olin sisuliselt kaks päeva näljas, sest kui sa ei saa neelata, siis ei saa sa kuigi hästi ka süüa. 

Mul on varem bakteriaalne angiin olnud, nii et ma tean üsna hästi, milles see seisneb. Seda kahtlustades läksin peegli ette ja vaatasin kurku. Vasak mandel ei olnud just oma parimas hiilguses, õigemini oli ta umbes kaks korda hiilgavam kui vaja. Õnneks oli seekord paisunud vaid vasakpoolne, parem püsis ustavalt oma õigel kohal. Tegin jalavanni, sõin mett, kuristasin kurku (mis kõik bakteriaalse puhul absoluutselt ei aita) ja võtsin enne magaminekut palavikualandajat (mis aitab vähemalt 40-kraadist palavikku vältida). 

Järgmisel päeval olin lubanud ema natuke linnas aidata, aga ma pole vist kunagi sellist kurguvalu tundnud, nagu sel hommikul. Minus tekitas kindlust asjaolu, et kõri kinnipaistetamiseks läheb vaja kahte mandlit, see hoidis mind EMOsse pöördumast, kuigi kõrva-nina-kurgukliiniku omas on see kena tõmmu välismaine arst ...

Kui sul on füüsiliselt nii valus, siis on kõik muu pohhui. Selle näiteks sobib meie vestlus emaga enne linnaminekut.

E: "Kuule, pane mingi teine pluus. Rinnahoidja ripub tagant välja, nii kole on."
Mina: "Mul on praegu suuremaid muresid kui see, et ma olen kole."

Angiin muudab sind ka kõvasti ebanaiselikumaks, sest kui sa ei saa neelata, pead palju sülitama. Nagu kiuste on selle haiguse üks tunnuseid suurenenud süljeeritus, mis sunnib sind neelama veel rohkem kui tavaliselt. Aga mitte siis, kui kardad, et võid oma vaese piinavalt valutava mandli kogemata alla neelata. Sest noh, kui ta juba nii palju valu teeb, siis äkki otsustab ta kõigele lisaks ka sinust irduda. Õues ma muidugi ei sülitanud. Eriti.

Nüüdseks olen ma saanud vajalikku ravi (see kõlab, nagu oleksin narkosõltlane või midagi) ja naudin esimest päeva ilma valuvaigistiteta. Tegin pasta bolognese veganvarianti ja sõin, nagu homset ei oleks.

Tänan kõiki kaasaelajaid.

Üks minu unistustest on juba üsna kaua olnud Loomingus avaldatud saamine. 

See läks nüüd täide. 

Olen väga tänulik ja loodan, et loete 7. numbrit. 

Läheme emadega linna. Mul on seljas väga lühike kleit, kingad ja väikesed sokid, mis mind käies õudselt häirivad, sest need on valged, kingad aga tumedamat tooni. Läheme teelt natuke kõrvale, et saaksin sokid ära võtta. Eemalt lähenevad kolm noormeest. 

Vanaema: "Kuule, vaata, et sa nüüd tagumikuga ei kummarda, poisid tulevad!"

Tasub olla rohkem nagu elektriline hambahari

Elektrilisel hambaharjal hakkab aku tühjaks saama. Vajutan nuppu, see hakkab tööle, aga jääb paari sekundi pärast seisma. Litin uuesti on-nuppu, jälle. Paar sekundit imetabast hambapesu, siis masin seiskub. Ma ei jäta jonni ja vajutan veel. Kui see hambahari saaks rääkida, siis ta ohkaks ja ütleks, et kammoon, kaua võib, ma ei suuda enam. Paar sekundit ja kõik. 

Vajutan veel korra nuppu ja masin hakkab tööle. Aga ta ei jää enam pärast paari sekundit seisma. Ma aina pesen ja pesen ja mõtlen, et millal talle aitab, aga ta aina jätkab, justkui oleks kokku võtnud kõik oma viimased jõuvarud ja tegemas viimast pingutust, et siis väljateenitult lõpuks ometi laadija peal vart saaks puhata. See pole mingi poole vinnaga töö ka, masin teeb vahepeal isegi seda otsusekindlat heli, mida kostab tavaliselt vaid siis, kui aku mega täis on. 

Hämmastav, kui palju saab teinekord kodumasinatelt õppida.

Dolce vita vol 6

Vabal ajal käin postitantsutrennis, ujun öösiti metsajõgedes, vaatan bussis nohikufilme, ostan trikoosid, värvin radiaatoreid, joonistan raamatukujundusi ja põgenen uputavate vannitubade eest.

aitäh
et paned mind
elama kui
elu paneb mind
surema

Kuidas ma üksi Guns N' Rosesi kontserdil käisin

Teeme kõigepealt ühe asja selgeks. Ma tean, et on inimesi, kelle jaoks üksi kusagil käimine ei tundu mingit moodi uudisväärtuslikuna, aga erinevate kohtade üksi külastamine on minu jaoks asi, mida olen õppinud mugavalt tegema alles viimase paari aastaga. Oli aegu, kui ma ei kujutanud isegi ette, et võiksin näiteks üksi kuhugi sööma minna, rääkimata peost, kinost või jalutuskäigust mere äärde. Aga hirmud kaovad siis, kui neid ületada, vägisi ja pidevalt, ning kuna ma polnud varem sellisel massikontserdil üksi käinud, tuli ka see järele proovida. Kuigi lähedastest sõpradest keegi GNRi väisama minna ei plaaninud, oleksin muidugi võinud varakult kontakteeruda nende kümnete tuttavatega, kes end üritusel osalevaks olid märkinud. Aga kuna ma olin õppinud juba üksinda restoranis ja kõigis neis teistes kohtades käima ja nimekirjast oli Guns N' Rosesi kontsert puudu, siis näis see hea sotsiaalse enesetapuna (loe: harjutusena). 

Varem olin oma aktsiooni pärast natuke närvis, aga kui õige päev kätte jõudsin, kuulasin GNRi lugusid ja mõtlesin, kui vägev ikka on neid laivis näha. Minu jaoks tähendas kontsert tegelikult kahe kärbse tabamist ühe hoobiga, sest Volbeat soojendas ja nende poiste oma silmaga nägemine oli nagu ... mitte kirss tordil, vaid lihtsalt teine rammus šokolaadikiht Guns N' Rosesi kihi peal. 

Paraku ei olnud ma piisavalt ettenägelik aja, ei - pigem liikluse - arvestamisel, sest rokifänne ja nende higi täis buss liikus läbi kuuma Tallinna lauluväljaku poole aeglaselt nagu hiir mao seedekulglas. Kell tiksus aga Volbeatile ähvardavalt lähemale, mul ei pidanud närv vastu ja peatus enne lauluväljakut hüppasin bussist ühtede poiste eeskujul välja, sest nende sõnul pidavat Waze'i andmetel vahetult enne kontserdiplatsi õiged ummikud alles algama. Järgnesin Guns N' Rosesi särkidele, Slashi torukübaratele, tätoveeringutele ja neid kõiki kandvatele peomeeleolus inimestele ja siis me lihtsalt ootasime. Umbes 35 minutit järjekorda, milles seismist elavdasid noored soome naised, kes kõvasti üle rahva mingeid soomekeelseid laule karjusid. Paar minestavat neiut kuulus ka asja juurde. Ma usun, et kuumast, mitte vaimustusest rokilegende esinemas näha. 

Siis saime sisse ja ega mul muud polnud aega teha, kui kohe lava ette Volbeati kuulama joosta. Bänd pettumust ei valmistanud ja kuigi olin alguses arvanud, et ma ei suuda üksi kontserdil nii vabalt esinejatele kaasa elada kui kellegi seltskonnas, tuli see iseenesest. Kindlasti aitasid ümbritsevad fännid end vabamalt tunda, ma muidugi vaatasin ka natuke, et end selliste natuke aktiivsemate inimeste vahele sättida. Nüüd on "Still Counting" laivis nähtud ja võib rahus edasi elada. Volbeati puhul jäi veel hästi silma, kui viisakad sellised raske muusika mehed võivad olla, muudkui üks "Thank you", "Oh, thank you very much" ette ja taha. Respekt. 

Pärast Volbeati mürglit olid jalad juba päris väsinud, nii et tegin kontserdialale veel ühe tiiru peale ja istusin ühe puu alla. Minust möödus päris mitu tuttavat ja nende kohtumisega sai mulle vist natuke selgemaks, miks inimesed ei taha eriti üksi sellistel üritustel käia - sellega on seotud mingi stigma. Kõik, keda ma nägin, küsisid pärast tervitamist, et kuidas ma seal niimoodi istun ... nii üksi. Mul on ausõna sõpru, aga vahel on lihtsalt hea ka endaga aega veeta. Mulle tähendab see iseseisvust ja julgust, oskust ka ennast ise lõbustada, sõltumatust, just, sõltumatust - seda, et mitte kellestki teisest ei olene see, kuhu ja kuidas ja millal ma lähen. Ma imetlen väga neid, kes üksi isegi välismaal reisimas käivad, näiteks mingile nädalasele kuurortreisile lähevad. Ise ei ole ma veel nii kaugel. Aga äkki kunagi. Ma tean, et inimesed, kes minult selle üksioleku kohta küsisid, on tegelikult ka sõltumatud ja võiksid vabalt üksi igale poole minna, aga ikkagi pani see mind mõtlema, et ilmselt paljud ikkagi ei läheks üksinda kontserdile. Need, kelle jaoks üksi olemine tähendabki luuseriks olemist ja kes küsivad alati, kui kuhugi lähed: "Aga kellega?". Miks mitte üksi? Ja no tegelikult on "üksi" antud kontekstis üsna suhteline mõiste ... sest kui üksi sa saaksidki end tunda kohas, kuhu on kokku tulnud 60 000 kontserdikülastajat?

Pärast veidikest istumist puu turvalises varjus algas missioon "Otsi vett". Küsitlesin selles osas paari inimest, kuni selgus, et kõik variandid näevad ette piinavat ootamist hiigelpikkades järjekordades, seega mõtlesin, et panen selle joomise teema õige tahaplaanile ja tõstan esiplaanile enda võimalikult väikese stressitaseme. Selline publikuarv oli muidugi igati mõistetav, aga ma pole kunagi väga rahvamassides trügimise fänn olnud ja selleks ajaks hakkas pilt juba natuke eest ära minema. Järjekorras seismisest tundus parem veel natuke istuda, enne kui läks enda rivistamiseks Guns N' Rosesi lava ette. Rahvamassist leidsin ühe toreda tüdruku, kellelt vett küsisin ja kes andis ka.

GNR oli muidugi võrratu. Pisar tuli peaaegu silma, kui Slash seal oma higiste käsivartega aina kitarrisoolosid vehkis ja Axl Rose mööda lava ringi traavis nagu oma nooruses. Kõik need aastad ... ja ikka veel koos, selleks, et muusikat teha ja enda kirge maailmaga jagada. Ja ma olin seal ja sain neile silma vaadata, küll lava kõrvale olevate ekraanide kaudu, aga siiski. "This I Love" oli minu lemmiklugu, kuigi kuulsin seda esimest korda. Vot siis tuli päriselt pisar silma ja ma ei suutnud isegi natukenegi tantsida, sest see lugu lihtsalt lõikas ja lõikas ja lõikas kõige õigematesse kohtadesse. 

Kontserdikülastajatest rääkides oli minu ümber igasuguseid. Ühe kategooriana jäid silma noored kuked, peomehed, kes vaatasid, et oh, lauluväljakul toimub mingi mürgel, saab sõpradega õlli juua ja pärast Circle K-s kabanossi süüa, äkki natuke naisi sebida ja seda lugu "Paradise City" oleks justkui kusagilt korra kuulnud ka. Üks selline seltskond oli mu ees. Alguses olid härrad äärmiselt tagasihoidlikud, aga mida rohkem õlut joodi, seda julgemaks muututi ja lõpuks olid rusikad õhus, kallistati üksteist, vannuti igavest sõprust ning muidugi tegeleti ohtra filmimise, pildistamise ja selfie'dega, mida oli ehk rohkemgi kui reaalset kontserdile pühendumist. Nende noorte kukkede kõrval seisis üks veidi vanem naisterahvas, kes oli äärmiselt häiritud sellest, et üks NK-dest sõpradega hoogsalt rääkides õlut üle topsi ääre loksutas (sest ta oli ju sealsamas ja võinuks vabalt joogiga pihta saada). Ta vaatas mitu korda pahaselt tüübi poole, aga see ei pannud tähelegi. Proua kannatas mõnda aega vaikides, paari loo pärast sai tal aga küllalt ja ta läks minema.

Teise kategooria esindajad mulle meeldisid. Näiteks kaks tõelist fänni minu kõrvalt. Ühel oli Guns N' Rosesi T-särk, teisel mingi võõra bändi oma, aga nende puhul sai kohe aru, et nad teavad väga hästi, kuhu on tulnud. Nad tegid kitarrisoolosid õhukitarridel kaasa, teadsid aukartustäratavalt palju sõnu ja kui enam laulda ei viitsinud, siis noogutasid hindavalt rütmile kaasa. Teate küll, sellised noored arvutimängurite-tüüpi kõhna kehaehitusega pikajuukselised kutid. Nad ei pidanudki täiega rokkima või hullu panema, lihtsalt nende puhul oli näha, kui väga nad seda muusikat armastavad. Ja see oli minu arust ilus.

Koju jõudsin sellise peavaluga, millist mul juba ammu polnud olnud, sest peas tümpsusid edasi nii kuumus kui ka bändide bassinoodid, aga kurat, ära nägin!

Üksi :)

Vana, paks ja loll ehk halastamatu tõde vanaema moodi :D

"Mari, sina oma nooruses kandsid ju ka ikka ehteid?"

***

"Vanasti olid sul ikka maru peenikesed jalad. Praegu enam ei ole nii peenikesed. Ega enam paksemad ei võikski olla väga."

***

"Tead, K ja T on kõrgema haridustasemega. Sina oled rohkem sellise keskmise haridustaseme peal."


Kasvatab iseloomu :D

Päikesed lisaks päikesele

Autorilitsentsilepingud, inspireerivad sõbrad, 28 soojakraadi, jalgsimatkad, Emajõgi, keelatud salapärased kohad, arenev raamat, koerad, öised suplused ja võimalus müüridest üle ronida, igas mõttes.

Mu armsaim Tartu, aeg sinuga on läinud liiga kiiresti.

Käisime täna emale pulmakleiti ostmas. They grow up so fast ...

Pildil on ema ustavalt tema rännakutel saatnud hindamiskomisjoni liikmed.

Vanus ei loe

Algkoolis, põhikoolis, gümnaasiumis ja ülikoolis oli selge, et inimesed, kellega iga päev suhtlesid, olid sinuga enam-vähem samavanused. Võib-olla aasta siia-sinna. 

Hiljem, kui maailm on su ees valla ja institutsionaalsed vanusepiirid enam ei kehti, võid töötada koos näiteks endast kaks korda vanemate või 10 aastat nooremate inimestega. Kõige lahedam on minu arust see, et teatud olukordades pole mingit vahet, kui vana inimene on. Nooremana arvasin, et vanemad inimesed on kuidagi teistsugused, teisel lainepikkusel, mõtlevad teistmoodi, aga praeguseks olen märganud, kui palju on inimestel ühisosasid, mis vanusest üldse ei sõltu. Me kõik oleme inimesed oma inimlike mõtete, hirmude, soovide, unistuste ja filosoofiatega, ja nii nagu mõned on näiteks mehed ja teised naised või mõned mustade, teised kartulikoorevärvi juustega, on mõned lihtsalt käesoleval ajahetkel juhuslikult vanemad kui teised. 

Arvan, et Tallinnas elamise üheks märksõnaks võikski minu jaoks olla "vanemad sõbrad", sest just neid olen siit üsna palju kogunud. Kusjuures kõige veidram ongi see, kui oled kellegagi üsna pikka aega suhelnud ja siis tuleb kuidagi jutu käigus välja, et ta on näiteks kuus aastat vanem. Või kaheksa. Või kaksteist. Ja alguses see üllatab sind, aga kohe teine mõte on, et nii lahe. Meil on omavahel nii hea side, me saame hoolimata oma vanusevahest nii hästi läbi, kuigi oli aegu, mil suhtlesin niivõrd intensiivselt vaid omavanustega. 

Nii et järgmine kord, kui kellegi huvitavaga kohtud, siis ei tasuks võib-olla isegi küsida, kui vana ta on, vaid kohelda hästi inimesi, kes sind hästi kohtlevad, ja see vanus ... las ta lihtsalt olla.

Uimerdised ja tormajad ehk suvine maailmade põrkumine (sõna otseses mõttes)

Praegu on suvi ja see tähendab, et paljud inimesed puhkavad. 

Nende seas on nii pealinna "kohvikusse ja loomaaeda" tulnud eestlasi kui ka kaugemalt saabunud soomlasi, rootslasi, asiaate, sakslasi, ameeriklasi ja teisi, kellele eksootiliselt väike Eesti huvi pakub. 

Puhkajate fookus on puhkamisel. Mis hõlmab tihti unistaval pilgul taevasse vahtimist, eskalaatori tippu seisma jäämist ja uurimist, et kuhu sõber küll kadus, samal ajal, kui rahvamass puhkaja taha troppi pidama jääb, piinavalt aeglast kõndimist kohtades, kus mittepuhkajad kiirustavad ja palju muud säärast. 

Mittepuhkajad. Tallinna kesklinn on lõunatunnil täis ka neid, kes parajasti ei puhka. Nendel on tavaliselt kiire, mõnel on aega 20 minutit, et kusagilt mingi võileib haarata, see käigu pealt endale sisse ajada ja tagasi kontorisse joosta. Ja kui sellised käigu-pealt-võileib-kõhtu-kell-kolm-koosolek-möödatormajad siis nende aega-on-maa-ja-ilm-oh-mis-selge-taevas-uimerdistega kokku põrkavad, võib jamasid tekkida. 

Öeldakse, et kui sa näed midagi, mis hästi ei toimi, siis proovi seda kuidagi parandada. Me ei saa vist päris nii teha, et kõigil oleks samal ajal puhkus ja kõik peaksid samal ajal tööl olema ... ja Tallinna kesklinnas liiklemist vist kellegi jaoks päris keelata ei saaks. Saan ainult soovitada seda, et me üksteist rohkem märkaksime - seda, kui kellelgi on kiire, nagu ka seda, kui kellelgi on aega. Palun ärme jää kõige rahvarohkemates kohtades keset teed seisma ja ringi vaatama ning palun tõstame kõndides vahepeal pilgu oma nutitelefonist vastutulija poole, kas või selleks, et kindlustada, et me talle otsa ei kõnni. 

Veel võin ühiskonna aitamiseks lubada, et veedan enamuse oma puhkusest Tallinna kesklinnast mõõdukas kauguses ega muutu inimeseks, kes kolm valgusfoori rohelist tuld unistades maha magab ja kelle taha ülekäiku soovivad inimesed pidama jäävad nagu rändavad lõhed tammi taha. 

Jalanõumõtted

On kahte sorti inimesi. 

Need, kes panevad jalga jalanõud, millega saab mõnusalt käia, aga mis ei sobi kuidagimoodi nende riietusega. 

Ja need, kes panevad jalga jalanõud, mis lõikavad iga sammuga lihasse, aga jätavad hea visuaalse üldmulje. 

Courage and kindness

See kilpkonnade salapärane füsioloogia

Ma nägin unes, et mul oli kilpkonn, aga ta oli väga haige. Mingi raske vanade kilpkonnade haigus. Igatahes oli kilbikust surija viimane soov maitsta ühte suurt rasvast tigu, kes parajasti elutoakapi otsas roomas. Kilpkonn limpsas keelt, võttis hoogu ja hakkas mööda kapi vertikaalset ust teo poole sprintima (kilpkonna kohta oli tüüp ikka kiire). Ta jõudiski kapi otsa teo juurde, aga tigu andis enesekaitseks kilpkonnale mitu tugevat lööki, mille tagajärjel sai see kõvasti peksa. Haarasin ta oma kaitsvate käte vahele. Mu vaene väike, niigi ju haige. 

Aga ta oli ikkagi tigu süüa tahtnud. Suht rõve, aga okei. Püüdsin siis ise tigu kätte saada, aga ta sinder oli kiire ja sai põgenema. Ometi panin tähele, et ta jättis endast kõvasti lima maha. Lima, mille sees oli veidral kombel isegi mõni tükk tema kehast. Korjasin selle kõik ilusti kokku (mida kõike ma selle vana haige kilpkonna pärast ei teinud, eks ole) ja presenteerisin oma lemmikloomale. Too pistis ahnelt kogu kraami pintslisse. Ja tegi siis oma viimased hingetõmbed. See teo lima ja muu värk tappis ta ära. 

Aga unes oli kilpkonnadel üks maagiline omadus: kui nad surid, siis väljus nende kehast kookon, milles oli mitukümmend uut väikest kilpkonna. Alati. Nii ka see kord. Äkitselt oli mul ühe kilpkonna asemel neid terve trobikond ja ma mõtlesin, kuhu need kõik ometi panna.