parim kompliment 

on see kui

mind kutsutakse

tugevaks

sest just seda

olen alati tahtnud

olla kõige rohkem

Esimese päris raamatuesitluse heldimus

Aitäh kõigile, kes eilseid ilmastikuolusid trotsides leidsid endas jõudu Rahva Raamatusse "Paradokside" esitlusele tulla. Tõeliselt mõnus oli koos näha inimesi, kellega tükk aega polnud kokku puutunud, aga muidugi ka neid, kellega näeme iga nädal ja isegi päev. Teie toetus tähendab mulle jätkuvalt palju.

Tänan ka teisi esitlusest osavõtnuid huvi eest, imelist Rahva Raamatut ja muidugi oma auväärset intervjueerijat Karli, kes oli igati oma ülesannete kõrgusel ja kelle tegemistel saab silma peal hoida siin. 

Mul oli igatahes väga huvitav ja natuke sünnipäevane tunne. 

"Paradoksid" on endiselt müügil Rahva Raamatu kauplustes ja Tallinna Apollodes.

Sa ei pea kogu aeg jah ütlema

Järgnev postitus võiks sama hästi kanda pealkirja "Vahel on täiesti okei ainult enda peale mõelda". Ma kirjutan headusest, kõigega nõustumisest ja sellest, miks see ei pruugi üldse hea olla. 

Mõne inimese jaoks on headus loomuomane. Ma tunnen mitmeid selliseid. Olen neid korduvalt lohutanud, kui nad muretsevad oma tegude pärast, kartes üle kõige teistele haiget teha, kellelegi tüliks olla, maailmas liiga palju ruumi võtta. Nad hingavad vaevukuuldavalt ja kõnnivad kikivarvul, kartes kedagi häirida. See, mida teised neist arvavad, mõjutab kõiki nende tegusid, vahel isegi eesmärke ja unistusi. Nad on ääretult ilusad inimesed, kes kurdavad pidevalt, et pole õnnelikud. Neil on alati mingi mure, nende elu on alati raske. Muidugi, sest nad püüavad korraga arvestada kõigi maailmas olevate iseloomude, motivatsioonide ja isiksustega. Kõigile korraga meeldida on sama raske, kui liikuda edasi rüselevas rahvamassis, püüdes samal ajal mitte kedagi riivata. 

Oletame, et uus tuttav kutsub su kohtingule. Muidu ju igati sümpaatne, aga vajalikku tõmmet ei ole ja tegelikult tahaksid hoopis kodus Nublut kuulata ja krõpse süüa. Ma tunnen nii paljusid inimesi (ma ise sealhulgas), kes tunneksid selle tõdemuseni jõudmise pärast suuri südametunnistuspiinu. Aga ma olen mõistnud, et tegelikult ei pea minema. Mina ei pea ja sina ka ei pea. Kirjuta, et tahad üksi olla, ole aus, ja ära tee kunagi midagi üksnes sellepärast, et kardad kellelegi pettumust valmistada. Sest sa valmistad alati kellelegi pettumust, samamoodi nagu tood alati kellelegi rõõmu. Õigesti aitab otsustada su enda sisetunne, see, mida sa ise südames tõesti tahad. Sest ausus enda vastu tähendab aus(t)ust ka teiste vastu. Muidugi teeb ausus vahel haiget. Aga mis sa arvad, mis seda kohtingulekutsujat rohkem muserdaks? Kas see, kui praegu kohe temas liigseid lootusi üldse tekitama ei hakkagi, või see, kui pärast pooleaastast deitimist, mil su lõualuud on suurest haigutamisest juba liigesest väljas, viimaks tunnistad, et kuule, ikka ei toimi?

Samamoodi aitab selline esmapilgul julm ausus, kui sa tegelikult ei viitsi sõbrale seda 40-leheküljelist teksti tõlkida või sul pole lihtsalt aega liituda tuttava korraldatud raamatuklubi, judotrenni või kokandusringiga. Palju rohkem haiget teeb sõbrale see, kui temalt võetakse ära midagi, mis tal juba on, millega ta on harjunud ja arvestanud, antud juhul sinu seltskond. Ausus säästab kõiki. 

Sellele teadmisele aitab jõuda valu. Vähemalt mul aitas. Pärast mitut rasket kaotust võib juhtuda, et sul pole lihtsalt enam varasemat jõudu kõigist hoolida. Kui sinust kui tervikust on mõni oluline tükk ära võetud, pead valima, kellele defitsiitseid allesjäänud tükke üldse anda. Tuleb otsustada - kes on hoolimist väärt, ja nendest kohe täiega hoolida. Ja kui kõigile, kes seda sooviksid, ei jõua tähelepanu osutada, siis pole vajagi - neil on selleks peale sinu ka teisi. Ole vahel isekas, jälgi oma tegelikke soove, ole kaaskodanike vastu sõbralik ja lahke ning kaitse neid, kes seda vajavad, aga ära teeskle huvi, vaimustust või - kõige hullem -, armastust, kui seda sinus pole. Leia inimesed, kellega ennast jagad, aga tea, et need ei pea olema kõik, kellega elus kokku puutud. 

Mul läks aega, et seda mõista, aga nagu lennukiõnnetuse korra, pead ka elus hapnikumaski kõigepealt endale pähe panema, enne, kui teisi aitama lähed. Ning ära tunne ennast süüdi, sest parim headus on headuse puudumine õigetel hetkedel. 

Tänase Päeva Kangelane

Sellesse rubriiki hakkan koondama inimesi, kes on eriti silma paistnud, seda just positiivses ja imetlusväärses mõttes. 

Tänase päeva kangelane on üks vapper nii umbes 16-aastane noormees oma kahe kamraadiga, kes bussiga Tallinna EMOsse sõitsid. Kõnealusel kangelasel oli sõrm ikka üpris katki ja jutu järgi sõitiski seltskond sõbraga seda pealinna kokku õmblema. Arusaadav, sest Risti või kust iganes väiksemast kohast nad peale tulid, ei hiilga just oma erakorralise meditsiini teenusega, eriti pühapäeval. 

Mulle jäi silma tolle noormehe ja tema saatjaskonna rahulikkus, viisakus ja see, kuidas sõbrad teda toetasid. Ei mingit ropendamist või üle bussi räuskamist. Vahepeal kutsus neist keegi vist mingi auto järele ja siis üllatas see tema öeldud "Suur aitäh, et sa järele tuled". 

Rubriigi nimi on Tänase Päeva Kangelane, aga sellesse sobib täna kogu kolmik.

Noortes on veel lootust. 

"Paradokside" esitlus 26. septembril Viru Keskuse Rahva Raamatus!

Järgmisel kolmapäeval toimub see esimene päris õige raamatuesitlus, kus saab "Paradokside" telgitagustega põhjalikumalt tutvuda. Kutsusin Karli appi, sest eks kahekesi on ikka toredam rääkida kui üksinda. Vahepeal loen mõne luuletuse ka, lisaks on esitlusel "Paradoksid" müügil soodushinnaga.

Seega, kallid sõbrad, ootan teid kolmapäeval, 26. septembril kell 19.00 Viru Keskuse Rahva Raamatu 4. korrusele. Lisainfot ürituse kohta saab siit.

Teisipäevaõhtune lektüür

Ehk midagi ajakirjanikuhingele, midagi psühholoogihingele ja veidi inspiratsiooni novellikogu koostamiseks.

kui on keegi
kellega sa ei tunne end
armastatuna
siis väga võimalik
et sa seda polegi

Kui jalge all on 175 meetrit tühjust

Eile oli üks väga huvitav õhtu. Aitäh mu väsimatule giidile ettevõtmise eest <3

Luulekogu "Paradoksid" nüüd ka Rahva Raamatus!

Sürreaalne, et alguses oli viis kaustikut luuletusi, siis valitud luuletustega fail arvutis, siis väljaprinditud luuletused, kümneid kordi ümberpaigutatud paberilipakad luuletustega, uus fail arvutis, siis selline asi: 

Siis ca 30 kaanekujundusideed, mille seas olid näiteks järgmised:

 Siis illustratsioonifailid, valmis kaaned:

Mõne aja pärast selline asi:

Ja nüüd on nii:

(Viru Keskuse Rahva Raamatus. Nagu vaataks oma last, kes püüab lasteaias teiste laste keskel mängides hakkama saada. Aitäh J-le pildi eest!) 

"Paradoksides" sisalduv materjal on jagatud kaheksaks teemaks:

1. Ma olen naine - naiseksolemine ja naiselikkus
2. Ära luuletajaga ela - luuletajaelu
3. Armastuse ahistus - armastus ja südamevalu
4. Elajate maailm - luule mitteinimestest
5. Kodanike keskelt - ühiskond
6. Su pinda ei hinda ma iga päev, Eesti - kodumaaluule
7. Üksmeele üksus - sõprus ja ilus armastus
8. Tugevale - motivatsiooniluule

Selles raamatus on luulet nii inimestest, kes on mulle haiget teinud, kui ka nendest, keda siiani väga armastan. Tänulik olen mõlematele - aitäh, et olete andnud mulle nii palju inspiratsiooni ja kirjutamapanevat jõudu.

Luulekogu "Paradoksid" saab tellida Hea Tegu kirjastuse kaudu ning nüüd osta ka Rahva Raamatu poodidest. 

Suitsevad tolmuimejad ja haldja unenägu ehk raporteerides ehitustalgutelt

Kolmepäevased renovatsioonitööd korteris tähendavad elu keset puurimist, saagimist, töömehi, kleeplinti, kilet, tolmu ja tavapärasest palju kontrollitumat käitumist, sest kui võõrad mehed korteris edasi-tagasi sõeluvad, siis ise paljalt peegli ees Nublu järgi tantsida ei saa. Või no ilmselt saaks, aga maas olev papp segaks natuke.

Täna-homme on küttetorustiku vahetamine, eile oli aknaviimistus. Pärast viietunnist tööd oli korter nagu haldja unenägu, ilus valge tolm vaipu katmas ja päikeselaikudes keerlemas. Selleks, et maapinda oleks võimalik jälle kõndimiseks kasutada, tuli natuke tolmuimejaga võtta. Sain umbes ühe ruutmeetri puhtaks imetud, kui masin otsustas, et see on tema jaoks liiga võimatu ülesanne ja et nüüd oleks sobiv hetk pensionile minna. Enam ei imenud ja kogu lugu. Haldjatolm keerles endiselt päikeselaigus ja juba otsapidi ka mu hingamissüsteemis.

Siis meenus mulle, et mul on siin veel üks tolmuimeja, mis kuulub korteriomanikule. Äkki töötab. Lülitasin masina vooluvõrku ja vajutasin sisselülitusnuppu. Masin tegi imelikku korinat. Vajutasin veel nii umbes viis korda, sest ega jänesed šampust ei joo, või kuidas see ütlus ongi. Viimasel korral käis aga veider klõps, masinast hakkas immitsema veidrat suitsu ja lõhna ning lisaks lülitasid end välja arvuti ja laualamp, mis tähendas, et tõenäoliselt on tolmuimeja oma vihas ka korgid välja löönud. Mis tähendas omakorda, et mul oli kaks katkist tolmuimejat, millest üks suitses, üleni valge tolmuga kaetud põrand ja väljalöönud korgid, mille tagasilülitamisest oli mul vaid hägune aimdus. 

Taeva abiga leidsin koridoris koha, kust korgid uuesti sisse lülitada, aga mis puudutas põrandaid, pidin kasutama vanakooli meetodit ja ehitusprahi harja-kühvliga kokku pühkima. Oh well, järgmine päev tulevad nagunii uued töömehed uue tolmuga. 

Aga remondisaaga läbiviijate kiituseks peab ütlema, et nad lõhnavad hästi, on väga viisakad ja täna imes üks täiesti omaalgatuslikult enda kaasavõetud tolmuimejaga põrandad puhtaks. 

Nii, et korgid jäid sisse ja puha. 

Need segased tänavanimed

M-L: "Mis tänaval sul see oligi?"
K: "Mingi ... Vana-Tallinna?"
M-L: "Aa ... Sa mõtled Suur-Ameerika?"

***

Eile õhtul käisime Sushi Pandas sušit söömas ja imetlesime kõrvallauas istuvate asiaatidest tüdrukute söögipulgakäsitsemisoskusi, kasutamata pulki ise pooltki nii graatsiliselt.

Tüdrukud olid armsad ja suši imeline.

Üks päev kirjanduskaldal

Me võime ju aina rohkem nutimaailmasse uppuda, aga sellised ettevõtmised nagu kirjandustänava festival on igati tänuväärt pingutus meid üheks päevaks kirjanduskaldale tõmmata. Tõesti tore, et missioonitundlikud inimesed korraldavad üritusi, kus kuulsate kirjanikega vestelda, soodsalt endale raamatuid soetada, kohtuda teiste kirjandushuvilistega ja uusi teadmisi saada. Ja kui seda kõike ei peaks millegipärast juhtuma, siis vahel on hea ka lihtsalt mööda ajaloolisi tänavaid kõndides meenutada, et kirjandus on olemas - ja et selle jõud on võimas. 

Mina esitlesin esimest korda "Paradokse", mis pakkus ootamatuid, aga häid üllatusi - seda just külastajate osas. Aitäh kõigile headele inimestele, kes kaasa elamas olid!

Homme esitlen kirjandustänava festivalil oma luulekogu "Paradoksid"

Ehk siis 8. septembril kell 18.40 raamatupood Readi telgis. 

Tünderdeit ehk nädalavahetus surnud hundi ja sõpradega

Nädalavahetusel ajasime sõbrad kokku, pakkisime end seitsmekesi autode peale ja sõitsime Läti piiri äärde. Kogu ettevõtmise märksõnadeks võiks olla hingematvad maastikuvaated, südamlikud jutuajamised, hunditopis, rohkelt sööki, tünnisaun kottpimedas ja maastikuga vähemalt sama hingemattev tavasaun. 

 Esimene tutvumine Tündre selleaastaste vaadetega

 Majas on jahimeeste hõngu

Aga järve ääres on sõprust ...

... ja kordumatuid järvevaateid

Varahommikune udu järvel ...

 ... ja peavari päikese all

Järgmisel päeval läks enamik rahvast koju tagasi, me jäime veel kahe kamraadiga loodust nautima. Näiteks käisime Teringi õpperajal - omal vastutusel, sest see oli tegelikult remondis ja nii mõneski kohas oli laudrajal liikumine üpris ekstreemne. Leidsime enda ümbert hiigelkoguses mustikaid, pohli ja seeni ning kahetsesime, et meil nende korjamiseks mingeid anumaid kaasas polnud. Raja infotahvlitel lubatud metssigu, nirke ja mäkrasid ei näinud, aga suurt rabajärve, turbakraave ja erisuguseid puuseeni küll. 

Sigu paitada ei tasu

 Matkasellid

Seeni igale maitsele

Kõigepealt madalsoo, siis siirdesoo ja viimaks raba

Siia olevat tarvis mingeid paelu riputada. Meil paelu kaasas polnud ning pärast mõningast arutlustegevust otsustasime ka oma rinnahoidjaid selleks otstarbeks siiski mitte kasutada

Enne kojusõitu jätkasime Eestimaa avastamist Mulgimaal Karksi ordulinnuse varemete lähistel ning kujutlesime Katariina tulba varemete keskel seistes, mida võis tunda see daam, kes kunagi elusast peast nende sisse müüriti. 

Karksi ordulinnuse varemed

Laps läheb kiikuma (teine laps liitus peagi)

 (Kujutlege endale siia juurde sellist eriti pühalikku ja dramaatilist muusikat palun)

Järjekordne annus kauneid loodusvaateid ...

... ja kauneid mäest laskuvaid sõpru

Kaur, Kareva ja Köningsmosel Riesling

Pmst õhtu paradiisis. 

Muu hulgas on mul vist tekkinud luulekogude ostmise sõltuvus. Aga kes saaks Kauri ja Karevat mitte armastada? Kaur on mu uusim armastus. Lihtsalt ebareaalne, kuidas end tema luulega samastada saab.

sest tegelikult tahaksime kõik kedagi, kes oleks nõus maksma meie aja eest palka

#reketireferents

on inimesed
kes ütlevad et
oled parim
mis nendega on juhtunud
ei suuda ära oodata
järgmist korda
mil sind näevad
sinuga rääkida saavad
ükskõik millest ja kus
kes kirjutavad sinust
täitsa iseenda jaoks 
sellepärast
et tunne sundis
on inimesed 
kes armastavad sind
ükskõik kui palju
aga päriselt

ja on inimesed 
kes ütlevad
et armastavad
seni kuni
midagi paremat tuleb
kes ootavad seda paremat
taluvad sind
kartes üksi jääda
olemata kunagi
päris kindel
aga ma küsin nüüd teilt
miks olla kellegi kannatus
kui võiksid olla
kellegi maailm?

KIRJUTAVAD MEHED

olge tervitatud 
kirjutavad mehed
kel on piisavalt mune
rääkida tunnetest
otse või luules
kartmata et see võiks
õõnestada teie mehelikkust
sest oma enesekindluses teate
et seda ei saaks nagunii
kunagi juhtuda 

te olete
ühiskonna hääl
vastutustunne
haprus ja tugevus
maailmavalu
julgus öelda et
jah maailmas on valu
aga elate sellest hoolimata edasi
ütlete mõtlete olete
kirjutavad mehed
ja mul on nii hea meel
et olete

Rongiga sõitmine on kommuunis sõitmine

Sõidan reede õhtul pärast tööd rongiga Tallinnast Tartusse. Kõik istekohad on täis, mõned isegi seisavad. Mõlemal pool mu kõrval, ees, taga ja otse vastas on inimesed. Aga kõikjalt õhkab sellist kommuunivaibi. Kõik on kuidagi nii ... inimlikud. Ja maised. 

Taga istub naine oma koeraga, kes on kõigi lemmik. Koer jalutab ringi, inimesed paitavad teda, omaniku lähedal istujad küsivad looma kohta kõiksuguseid küsimusi ja omanik räägib tema saamisloost, harjumustest, söögist, üksijätmisest ja kõigest muust. Inimesed kuulavad ja küsivad aina veel ja veel, vahepeal teevad pai. Mingil hetkel hiilib koer ülevaltpoolt minu istme juurde ja pistab selja tagant keele mulle kõrva. Sügan ta lõuga. 

Siis on üks naine kahe lapsega, üks on nii umbes kaheaastane ja teine päris beebi. Äkki pistavad mõlemad karjuma, nii et lõikab luust ja lihast läbi. Minu vastav istuv punapäine tüdruk otsib kotist kõrvaklapid, paneb need kõrva ja jääb magama. Vähemalt tundub, et ta magab, suu lausa lahti ja puha. Mõned teised on laste kisast üsna häiritud ja saadavad üksteisele abiotsivaid pilke. Laste ema annab endast parima, et kisakõrisid vaigistada, aga sama hästi võiks ta proovida purskavat vulkaani merikarbiga katta. Viimaks jääb üks laps vait. Siis ka teine. Kõrvad puhkavad. 

Laste ema kõrval istub üks vanem meesterahvas, kes on väga jutukas ja terve tee emaga juttu ajanud. Ta tundub sümpaatne ja lõbus. Täpselt tema kõrval on ühe tütarlapse ratas, kui too ratta juurde jõuab, teatab mees naljaga, et soovib sõiduvahendi valvamise eest tasu saada. Kuidagi liigub neil jutt muhedalt edasi ja tüdruk mainib, et rattapidurid on katki. Hakkaja mees sellega aga ei lepi, tõuseb, ja proovib paari võttega piduritele elu sisse saada. Ei toimi. Siis tõstab ta ratta seinal oleva raami küljest hoopis maha ja proovib veel. Tuletan meelde, et need on kaks täiesti võõrast inimest, noor ja vana, kes on äsja rongis kohtunud. 

Kui rahvas väljuma hakkab, ütlevad kõik koera juures istunud inimesed omanikule head aega. 

Ma tundsin end sel õhtul, nagu oleksin Ameerikasse sattunud.

sonaate solvangute asemel

Miks me ütleme EMOs oleva saba kohta "elav järjekord", kui seal ootavad inimesed tunnevad tihtipeale endas kõike muud kui elu? Nii mõnelgi juhul tundub sealset kontingenti vaadates, et "surev järjekord" oleks hoopis asjakohasem.