Sõidan reede õhtul pärast tööd rongiga Tallinnast Tartusse. Kõik istekohad on täis, mõned isegi seisavad. Mõlemal pool mu kõrval, ees, taga ja otse vastas on inimesed. Aga kõikjalt õhkab sellist kommuunivaibi. Kõik on kuidagi nii ... inimlikud. Ja maised.
Taga istub naine oma koeraga, kes on kõigi lemmik. Koer jalutab ringi, inimesed paitavad teda, omaniku lähedal istujad küsivad looma kohta kõiksuguseid küsimusi ja omanik räägib tema saamisloost, harjumustest, söögist, üksijätmisest ja kõigest muust. Inimesed kuulavad ja küsivad aina veel ja veel, vahepeal teevad pai. Mingil hetkel hiilib koer ülevaltpoolt minu istme juurde ja pistab selja tagant keele mulle kõrva. Sügan ta lõuga.
Siis on üks naine kahe lapsega, üks on nii umbes kaheaastane ja teine päris beebi. Äkki pistavad mõlemad karjuma, nii et lõikab luust ja lihast läbi. Minu vastav istuv punapäine tüdruk otsib kotist kõrvaklapid, paneb need kõrva ja jääb magama. Vähemalt tundub, et ta magab, suu lausa lahti ja puha. Mõned teised on laste kisast üsna häiritud ja saadavad üksteisele abiotsivaid pilke. Laste ema annab endast parima, et kisakõrisid vaigistada, aga sama hästi võiks ta proovida purskavat vulkaani merikarbiga katta. Viimaks jääb üks laps vait. Siis ka teine. Kõrvad puhkavad.
Laste ema kõrval istub üks vanem meesterahvas, kes on väga jutukas ja terve tee emaga juttu ajanud. Ta tundub sümpaatne ja lõbus. Täpselt tema kõrval on ühe tütarlapse ratas, kui too ratta juurde jõuab, teatab mees naljaga, et soovib sõiduvahendi valvamise eest tasu saada. Kuidagi liigub neil jutt muhedalt edasi ja tüdruk mainib, et rattapidurid on katki. Hakkaja mees sellega aga ei lepi, tõuseb, ja proovib paari võttega piduritele elu sisse saada. Ei toimi. Siis tõstab ta ratta seinal oleva raami küljest hoopis maha ja proovib veel. Tuletan meelde, et need on kaks täiesti võõrast inimest, noor ja vana, kes on äsja rongis kohtunud.
Kui rahvas väljuma hakkab, ütlevad kõik koera juures istunud inimesed omanikule head aega.
Ma tundsin end sel õhtul, nagu oleksin Ameerikasse sattunud.
No comments:
Post a Comment