Sa ei pea kogu aeg jah ütlema

Järgnev postitus võiks sama hästi kanda pealkirja "Vahel on täiesti okei ainult enda peale mõelda". Ma kirjutan headusest, kõigega nõustumisest ja sellest, miks see ei pruugi üldse hea olla. 

Mõne inimese jaoks on headus loomuomane. Ma tunnen mitmeid selliseid. Olen neid korduvalt lohutanud, kui nad muretsevad oma tegude pärast, kartes üle kõige teistele haiget teha, kellelegi tüliks olla, maailmas liiga palju ruumi võtta. Nad hingavad vaevukuuldavalt ja kõnnivad kikivarvul, kartes kedagi häirida. See, mida teised neist arvavad, mõjutab kõiki nende tegusid, vahel isegi eesmärke ja unistusi. Nad on ääretult ilusad inimesed, kes kurdavad pidevalt, et pole õnnelikud. Neil on alati mingi mure, nende elu on alati raske. Muidugi, sest nad püüavad korraga arvestada kõigi maailmas olevate iseloomude, motivatsioonide ja isiksustega. Kõigile korraga meeldida on sama raske, kui liikuda edasi rüselevas rahvamassis, püüdes samal ajal mitte kedagi riivata. 

Oletame, et uus tuttav kutsub su kohtingule. Muidu ju igati sümpaatne, aga vajalikku tõmmet ei ole ja tegelikult tahaksid hoopis kodus Nublut kuulata ja krõpse süüa. Ma tunnen nii paljusid inimesi (ma ise sealhulgas), kes tunneksid selle tõdemuseni jõudmise pärast suuri südametunnistuspiinu. Aga ma olen mõistnud, et tegelikult ei pea minema. Mina ei pea ja sina ka ei pea. Kirjuta, et tahad üksi olla, ole aus, ja ära tee kunagi midagi üksnes sellepärast, et kardad kellelegi pettumust valmistada. Sest sa valmistad alati kellelegi pettumust, samamoodi nagu tood alati kellelegi rõõmu. Õigesti aitab otsustada su enda sisetunne, see, mida sa ise südames tõesti tahad. Sest ausus enda vastu tähendab aus(t)ust ka teiste vastu. Muidugi teeb ausus vahel haiget. Aga mis sa arvad, mis seda kohtingulekutsujat rohkem muserdaks? Kas see, kui praegu kohe temas liigseid lootusi üldse tekitama ei hakkagi, või see, kui pärast pooleaastast deitimist, mil su lõualuud on suurest haigutamisest juba liigesest väljas, viimaks tunnistad, et kuule, ikka ei toimi?

Samamoodi aitab selline esmapilgul julm ausus, kui sa tegelikult ei viitsi sõbrale seda 40-leheküljelist teksti tõlkida või sul pole lihtsalt aega liituda tuttava korraldatud raamatuklubi, judotrenni või kokandusringiga. Palju rohkem haiget teeb sõbrale see, kui temalt võetakse ära midagi, mis tal juba on, millega ta on harjunud ja arvestanud, antud juhul sinu seltskond. Ausus säästab kõiki. 

Sellele teadmisele aitab jõuda valu. Vähemalt mul aitas. Pärast mitut rasket kaotust võib juhtuda, et sul pole lihtsalt enam varasemat jõudu kõigist hoolida. Kui sinust kui tervikust on mõni oluline tükk ära võetud, pead valima, kellele defitsiitseid allesjäänud tükke üldse anda. Tuleb otsustada - kes on hoolimist väärt, ja nendest kohe täiega hoolida. Ja kui kõigile, kes seda sooviksid, ei jõua tähelepanu osutada, siis pole vajagi - neil on selleks peale sinu ka teisi. Ole vahel isekas, jälgi oma tegelikke soove, ole kaaskodanike vastu sõbralik ja lahke ning kaitse neid, kes seda vajavad, aga ära teeskle huvi, vaimustust või - kõige hullem -, armastust, kui seda sinus pole. Leia inimesed, kellega ennast jagad, aga tea, et need ei pea olema kõik, kellega elus kokku puutud. 

Mul läks aega, et seda mõista, aga nagu lennukiõnnetuse korra, pead ka elus hapnikumaski kõigepealt endale pähe panema, enne, kui teisi aitama lähed. Ning ära tunne ennast süüdi, sest parim headus on headuse puudumine õigetel hetkedel.