Vahel lõhnavad kikerherned nagu kassikonserv

Eile õhtul kutsusin omale külla rohkem-vegani Mona ja vähem-vegani Maidu. Kuna sellega olid rohkem-veganid enamuses, leidis aset 100% loomsete saaduste vaba kokandusõhtu igasuguste peente roogadega. Ütleme siis kohe ausalt ära, et selle õhtu kokandusaju oli Mona, me Maiduga kuuletusime suures osas lihtsalt tema asjatundlikele korraldustele.

Menüüs olid porgandid, falafelipallid, hummus, banaanimuffinid, vegan-majonees ja kreekapärane sai. Mina proovisin hammast ka ühe kummalise taime peal, mille küpsetuspulbrit otsides köögikapist leidsin. Mu kamraadid arvasid, et tegu võis olla põdrasamblaga, mis pidi olema kõige halvema maitsega asi ever. Challenge accepted! Peab ütlema, et lugu polnud sugugi nii hull ja kui mu sõbrad hiljem lahkunud olid, asetasin päris mitu pundart omale tee sisse. 

Hommikuks sai mõnusaid hummusega rukkileibu ja sojapiimaga kohvi.

Kui kool tahab ka sinust osa saada...

...oled reede õhtul kell 22.56 väljas lustimise asemel hoopis köögis ja sulle avaneb vaat selline pilt:

Aga sa saadad oma kodutöö tähtajaks ära, korjad viis tundi pärast alustamist selle hunniku õppematerjale kokku ja lähed lõpuks ometi magama. Kõikvõimas tunne. 

Ood kõrvatroppidele / Ode to earplugs

When boys next door are drinking loud

(they hardly make their parents proud),

when they brawl, each other smack -

I know you always got my back.

How tender feels your luscious skin

inside my ears, yes – you’re a win!

With you my sleep is oh so regal.

Would our marriage be illegal?

Please forgive, if I seem bold.

You know, I’m getting kinda old -

I do not keep my teeth in glass,

still have to rest my tired ass.

You’re the best that’s been invented,

please don’t ever be fragmented.

Sleepless nights you take away,

I love you now, forever may.

Forever Yours,

M-L M

Mida teha, kui su elutoa on okupeerinud lind

Eks seda ole kõigiga juhtunud. Lähed rõdult kuivanud pesu ära noppima ja rõduust avades lendab torpeedona tuppa ilus väike lind, keda pole aga just kõige suurema intelligentsiga õnnistatud. Nimelt ei suuda ta väljapääsu enam üles leida ja lendab paaniliselt mööda su elutuba ringi. Mida sa teed?

1. Kartuses, et ta võib sind rohelist tooni koduriietuse tõttu mõneks mahlaseks ussikeseks pidada, väljud toast ja sulged ukse. 

2. Pead plaani ja püüad end läbi klaasukse linnu tegemistesse pühendada. 

3. Midagi pole näha. Kas ta läkski juba välja? Avad ukse ja saad kohe linnuga vastu nägu. Oled sunnitud jälle tagalasse pöörduma.

4. Kaalud endale kaitseülikonna meisterdamist. Ei tea, kas venna keskaegne kilp on ka veel kusagil alles? 

5. Jõuad plaanini, milleks on linnule saiapuruga rõduukseni teekonna pudistamine. 

6. Tunned oma nutikuse üle uhkust.

7. Lind ei söö saia. Tore. 

8. Mõtled, et oleksid pidanud rohkem National Geographicut vaatama. 

9. Seisad rõduukse juurde ja teed linnuhääli. Lind mõtleb kindlasti, et wtf, mida see uss seal nüüd teha üritab?

10. Pärast 5 minutit selgub, et uss ei oska siiski linnu keelt kõneleda. 

11. Lähed kööki ajalehte lugema, lootuses, et ehk kirjutatakse seal midagi lindude toitumiseelistuste kohta. Ei kirjutata. 

***

Möödub pool tundi. Elutuba kontrollima minnes on see tühi. Rõdu äärel jalutab edasi-tagasi ilus väike lind ja tõuseb siis Annelinna majakarpide suunas lendu. 

Õppejõudude pärle Vol. 1

Kuna eelmine postitus ajas ühel mu lugejatest hamba verele, tuleb siinkohal veidi jagada neid säravaid valgeid terakesi, mida maailma parima ülikooli maailma parimad õppejõud pillanud on. Enamus neist pärinevad bakalaureuseastmest, makas on asjad pisut tõsisemaks muutunud. Jätkem autorid igaks juhuks anonüümseks.

"Pärast seda, kui ta bed-i läks, onju...” (Ehk kuidas aine võib pähe hakata, inglise keel)

„(Üliõpilastele) Te olete kurnatud nagu lõhed, hambad laiali enne surma.” (inglise keel)

„Kõige hullem asi maailmas on tuusavad lapsed.” (inglise keel)

„Pulmades ka tehakse alguses pildid ära, sest hiljem on kõigil nina nii täis, et aparaat ei püsi peos.” (sotsioloogia)

„Tüüpiline tudeng – massikultuuri ei tarbi, teleka jaoks pole raha.” (sotsioloogia)

„Et kui järgmine kord näete inimest peadpidi prügikastis, siis see võib olla sotsioloog, kes kogub andmeid.” (sotsioloogia)

„Nii et tõenäoliselt oli Montaigne’i Facebooki kontol ainult üks sõber.” (XX ajalugu)

„Märki ei saa üheselt, st. normaalselt defineerida. Sellepärast defineeritakse ebanormaalselt.” (semiootika)

„Ametlikes situatsioonides ei tee eestlane piuksugi. Võileib käes ja kohvitass nina ees - siis ta suhtleb ja avaneb.” (väljendusõpetus)

„Üks vaeseke piinleb klassi ees ja teistel on lihtsalt hea olla.” (väljendusõpetus)

„Hõimu Suurmees ei pea ise olema mingi Schwartz, laibarida taga.” (etnoloogia)

„Minu nooruses ei olnud McDonald’seid. Ma ei pea isegi mingit sisevõitlust pidama, et kas ma lähen või ei lähe.” (etnoloogia)

„Kruiis on see, kui lähete edasi-tagasi ja laeva peal teete nalja.” (soome keel)

Ulmejutt, mu surmast pääsenud beebi

Loengud on täies õies ja kõik koduseks saanud loenguasjad on jälle tagasi. Tublid kursusekaaslased, kaeblemised oma raskete elude üle, õppejõudude naljad (mida olen alates baka esimesest aastast, muide, üles kirjutanud), kiirkonspekteerimine, laialihõõrutud pastaka ja valgendaja jäljed käel ja palju muud. 8. klassis mulle kool ei meeldinud. Praegu on kool minu jaoks üks armsamaid asju. 

***
Mäletan, et mõnda aega oli see jutt minu jaoks elu keskpunkt. Ma sõin temaga ja läksin temaga magama. Me ärkasime koos üles. Võtsin ta endaga jalutama, tööle, kooli ja kohvikusse. Vahel heitsin talle pliidi kõrvalt pilke, ise samal ajal pannil kooke keerates. Mõnel nädalavahetusel ei lahkunud ma kirjutuslaua tagant ja kui see oli juba liiga kaua kestnud, hakkas reaalelugi juba üsna ulmelisena tunduma. Aeg kihutas nagu narkomuul politseikoera eest. 

Selle aasta kevadel korraldas üks kirjastus ulmejuttude konkursi. Inimesena, kelle jaoks on võimatult raske kirjutamisega seotud projektidele ei öelda, otsustasin sellest osa võtta. Samas ei vaevunud ma millegipärast kuigi palju kurvastama asjaolu üle, et polnud elus ühtegi ulmejuttu kirjutanud. Tegelikult oleks pidanud, sest nimetatud konkursil mind edu ei soosinud. Absoluutselt mitte. 

Jutt oli valmis ja seega temaga enam tegeleda ei tulnud. Olin hakanud teda unustama. Ta ahmis verejanulisi hiigelkaane täis kuristiku serval õhku, olles siiski täis lootusetut leplikkust oma saatuse suhtes. 

Siis kirjutati mulle ühest ulmeajakirjast ja äkki oli mu beebi päästetud. Nüüd pean ta jälle elule aitama. Mis tähendab, et kordub kõik see, mis alguses. Jalutuskäigud, pliit, koogid, kirjutuslaud. Aga seekord on mul abi, nõuanded, ettepanekud ja konstruktiivne kriitika. Kõik, mida alguses polnud. Ühtlasi on kõik see muidugi kindel viis teada saada, et sa ei oska tegelikult vist ikka üldse kirjutada. Aga loodetavasti on sellest kasu. 

Äkki võib vahel pärast ränka ebaõnnestumist ootamatult siiski ka midagi head tulla. 

Õigel ajal saan teda maailmale näidata ka. Mul on hea meel, et seda siiani teinud pole.

Tere, kool!

Kui A mind täna varahommikul autoga koju tõlkima viis, ristus meie trajektoor kahe koolijütsiga. Poiss ja tüdruk. Poiss oli vanem, nii umbes 3. klassist, ja tüdruk tõenäoliselt kooliteed alles alustamas. Ranitsad seljas, samm tõtlik, kõndisid nad üha edasi. Ja hoidsid käest kinni. 

Otsustasime A-ga, et nad on õde-vend. See oli ilus algus 1. septembrile, mis tähendab minu jaoks maka teise aasta algust ja viimast aastat tudengina. Õppurina üldse. Aasta pärast ma 1. septembril enam kooli ei lähe. Kurat teab, kuhu ma lähen, aga igatahes mitte kooli. See kurb tõsiasi jõudis mulle täna hommikul kohale. Seega meenutasin nostalgilisi hetki Alma Materi ja teiste väisatud koolide turvalises rüpes ja kui kiiresti nendega veedetud aeg läbi on saanud.

Et härdus minus juba võimust oli võtnud, tundsin endas sundi ka ülikooli avaaktust vaadata. Peab ütlema, et see oli raske, sest video hakkis metsikult ja alati katkes jutt just kõige olulisema koha peal. "Tehkem tulevikus nii, et aasta tähts...", "...kogemus...ütleb meile, et...", "Pidagem siis meeles, et...". Viimaks leppisin selle asjaoluga, sest kõned iseenesest olid seekord väga huvitavad. Või noh, see, mis nendest välja suutsin kuulata. Mulle meeldis tohutult haridusministri ettepanek muuta Tartu rassismivabaks linnaks. Arvestades vaenulikkust, millega eestlased on teise nahavärvusega välistudengeid kohelnud, on rassism igati õigustatud mure. Südame tegi soojaks, et ka kõrgetel kohtadel habet sügavatele inimestele sellised juhtumid märkamatuks ei jää. Teine pärl oli minu jaoks härra Noorkõiv, kes rääkis inimlähedaselt ja oma noore ea kohta äärmiselt paeluvalt Ukrainast, tõstatades küsimuse: Mida teha, et oleksime päästmist väärt? Miks peaksid riigid, kel on valida meie vabaduse ja enda heaolu vahel, valima esimese variandi? Soovitan väga seda kõnet lugeda siit.

Hästi vahva oli vaadata esmakursuslasi ja nende uudistavaid, tähtsaid ja ehk veidi murelikke nägusid. Kui kõik aktuse lõpus "Gaudeamust" laulsid, veeris mõni neist püüdlikult kavalehtedelt kaasa laulda, teine vaatas aga kimbatust tundes ringi. 
Jah, aeg on tõesti kiiresti läinud. 

Ilusat uue kooliaasta algust kõigile! Olgem rohkem!