Rubriigist "Loomasõbra unistused"

Mulle meeldiks nii väga, kui satuksin kunagi suhtlema ühe erilise lihasööjaga. Me tutvustaksime üksteisele oma põhimõtteid. Räägiksin talle, mida lihatarbimine teeb keskkonnale ja loodusele. Ma räägiksin kõigest sellest, mida lihatööstuses loomadega tehakse. Sellest, et vabrikufarmides on palju hullemaid asju kui surm. Ja et loomad peavad neid asju iga päev kogema, olemata selles ise vähimalgi määral süüdi. 

Ma räägiksin talle nii palju, kui tean. Ja siis, selle asemel, et küsida: „Mis sul viga on?“ või „Miks sa selliseid asju pead rääkima?“, selle asemel, et öelda: „Porgandil on ka tunded“ või "Kui sa lehmi ei söö, siis vallutavad nad maailma"...

Selle asemel oleks ta siiras hämmelduses. Ta muudkui küsiks, kuulaks, mõtleks kaasa ja pomiseks viimaks:


„Issand... Mul polnud aimugi.“ 

Sellised on ka head laupäevaõhtud

Vanakesed olid tagasi gümnaasiumis

Käisime H ja P-ga täna Tammes. Mina olin seal viimati käinud umbes viis aastat tagasi, kui gümnaasiumi lõpetasin. Sama kool, samad koridorid ja samad õpetajad äratasid ikka mõningaid mälestusi. Vahepeal käisime end meie kohale tulnud klassikollektiiviga (mis siis, et meid oli vaid kolm) 16 Kannus pisut elavdamas. Hiljem saime ilutulestikku ka.

TTG endise 10.-12.b ehk loodusklassi uhke esindus

Kui teismeline rahaboss üllatab mõistlikkusega

See 15-aastane poiss tänasest „Teismelise rahabossi“ saatest taastas jällegi mu usu tänapäeva noortesse. Võib-olla olen põhjendamatult ebaõiglane olnud, aga mulle on tundunud, et enamik selles vanuses noori mõtlevad eeskätt ikka iseenda peale. Ja ega asi polegi vist isegi ainult noortes, vaid inimloomades üleüldse. Kui sul pole kunagi korraga käes olnud 900 eurot, mida enda äranägemise järgi kasutada, võib kaine mõistuse säilitamine olla väga raske. Aga minu arvates on see eriti raske siis, kui oled poiss eluaastais, kus on äärmiselt oluline näiteks kaaslaste imetlus. 

Asi oli lihtsalt selles, et too poiss hoidis viimaks ometi käes raha, millest oma suure unistuse täitmiseks oli puudust tundnud. Tal oli vajalik summa olemas ja rohkemgi veel. Aga selle asemel, et osta endale asi, milleks ta seda raha üldse alguses tahtnud oli, jagas see 15-aastane poiss oma varanduse kõigi teiste vahel laiali. Asjade jaoks, mida n e n d e l vaja oli.

Minu lemmikosa oli lõpp, kui poiss oma kalipso ikkagi kätte sai. 

Just niimoodi peakski karma toimima. 

Miks makatöö võib edukalt asendada armastust

* Ta tekitab sõltuvust. Pärast 6-tunnist kirjutamist otsustad teha tunniajase pausi, aga avastad end peagi ikka sama faili kallal nikerdamas. Kuidas sa üldse jälle selleni jõudsid?

* Unustad temaga aega veetes tihtipeale elutähtsad toimingud, nagu magamine ja söömine, või lükkad neid edasi. 

* Kui sa parajasti temaga ei ole, mõtled temast.

* Räägid temast kirglikult oma sõpradele, kellel pole tegelikult sooja ega külma sellest, kuidas substantiiv hääl modaaladverbi kuuldavalt valikut mõjutas ja mitu korda nähtavasti järeldusliku evidentsiaalsuse tähenduse sai. 

* Oled tema heaks valmis kõike tegema. Tähendagu see siis kolm kuud mingi vajaliku raamatu ootamist, printimisega seotud kulutusi või uute programmide tundmaõppimist.

* Sa näed teda unes. 

Aga mõnes mõttes on makatöö isegi hardcore'im kui armastus. Ma pole kunagi olnud olukorras, kus terve mu elu oleks vähemalt mingil ajaperioodil keerelnud ainult ühe inimese ümber, nagu praegu makatööga on. Ükski vastassoost inimene pole minu jaoks veel olnud elu ja surma küsimus. See hetkeseisuga 162-leheküljeline teadustöö täis tabeleid, jooniseid, pealkirju, alapealkirju, näiteid, protsente, järeldusi ja viiteid...

...vist juba peaaegu on.

Muidugi ma liialdan jälle. 

Aga armastuses ja sõjas on ju teatavasti kõik lubatud. 

Suveniirvähid ehk kvaliteetaeg kahe emaga

Isa mul küll pole, aga selle eest on kaks ema, tänu kellele oli nädalavahetus Haapsalus täis kahekordset rõõmu ja rohkeid elamusi.

Hetk, mil taipad, et terve su elu on üks ahvide otsimine

Umbes kuu aega tagasi ilmus su toauksele 5-aastane poiss, kes katkestas su töö kurva tõdemusega: "Ahv on kadunud!". Jätsid makatöö kirjutamise korraks pooleli ja alustasid oma nukra kamraadiga pikki pärdikuotsinguid. 

Olid sellest juba üle saamas. Aga ahvid ei lase end nii kergesti unustada. Kuu aega hiljem oled vanaemal külas ja küsid saatusliku küsimuse: 

"Kust ma öösärgi võiks leida?" 
Vanaema: "Seal voodiriiete kapis. Ahvi taga."

Vanaprouad valimisea langetamisest

Naabrinaine vanaemale: "Tead, ma ütlen, enne valigu siis juba nooremad kui meiesugused vanad mutid!"

Hetki restoranist

(Jõuame ema ja vanaemaga liiga vara restorani, see pole ametlikult veel avatud)

Ettekandja: "Ei tea jah, millal need ettekandjad tulevad."
Vanaema: "Noh, küll me ära mahume."
Ema: "Miks ei peaks? Ega neid ettekandjaid nii palju nüüd ka pole."
Vanaema: "Ah ettekandjad! Ma kuulsin "veteranid"".

***

(Püüdlik ettekandjast noormees (kes on tõenäoliselt praktikant) toob taldrikute kõrvale kolm rulli keeratud valget rätikut. Ema otsustab meiega jagada teadmisi tänapäeva etiketist.)

Ema: "See pannakse põlvede peale, kui praad tuuakse."
M-L: "Ise panevad mulle selle põlvede peale?"
Ema: "Ole nüüd, siis sa hakkaksid neid ahistamises süüdistama!"

Rubriigist "Laused, mida öeldakse elus vaid 1 korra"

(Mu kaaslannade roogadesse kuuluvad ka kaks vähki. Vanaema otsustab, et neid süüa on vastumeelne, aga arvab siiski, et need näevad huvitavad välja. Seepärast pakib ta vähid salvrättidesse ja võtab "suveniirideks" koju kaasa. Ema saab linnas sõbrannaga kokku, aga ei taha oma vähki kotis kaasas kanda.)

"Kas sa saaksid mu vähi enda kätte võtta?"

Miks prouadele ujulate mullivannides käia ei meeldi

Vanaema sõbranna E: "Seal käivad ainult mingid vanamehed. Mina küll ei taha seal munaleovees liguneda."


Head emadepäeva lõppu kõigile!

Paljaste jalgade padinal koori juubelisse

 Eile tähistasime Elleri muusikakoolis Tartu Üliõpilassegakoori 110. aastapäeva. Oli täissaal, olid punutud soengud, paljad varbad ja kari lillelapsi. Olid kirglikud, lustlikud, kurvad, võimsad, nooruslikud ja hingeminevad laulud. Olid keelpillid, andekad solistid, palju emotsioone ja üks igati väärikas juubelikontsert. Palju õnne, TÜS!

Enne teist korda lavale minemist leidsid mõned sopranid aega, et paar edevat pilti teha. Taamal on veidi näha kostüümivahetuse kiiret loomust ja meie mõnusalt avarat riietusruumi. Pildi tegi Anne.