Rubriigist "Päris esimene enda videomontaaž"

I have no idea what I'm doing. Aga kuidagi ma neid klippe seal Movie Makeris tõstan ja mööbeldan, et enam-vähem okei tunduks. Ikka et katteplaane ka vahele satuks ja üleminekud liiga järsud poleks.

Varsti näitan teile ka.

17-aastane Mari-Liis nägi unes veidraid asju (ja pani need veel veidramalt kirja)

Mul on väga raha juurde vaja ja siis ma lähen ühte hotelli ettekandjana tööle. Esimene klient on üks minu õpetaja, aga ta magamistoas ja ma olen koduriietes, mitte professionaalses teenindaja vormis. Õpin, kuidas süüa teha. Teen talle suht tavalise toidu, aga ta magab hästi kaua ja siis see toit jahtub mitu korda ära. Soojendan mikroaineahjus seda ja mõtlen, kas nii ikka tohib hotelli restoranides teha. Mingi teine ettekandja (mu vend) teeb ka talle samal ajal süüa. Kui mees ärkab, sööb ta meie mõlema toidud ära ja kiidab pärast, et väga hea oli. 

Siis ma lähen koju. Elan hästi vanaaegses majas, vanaaegses toas. Seal ongi põhimõtteliselt ainult kaks voodit ja neli ust, kõik uksed on puust ja käivad selle keskaegse rauast haagiga kinni. Mu õde on kodus ja loeb. „Liisu, paneme ööseks ikka kõik uksed kinni, onju,“ ütlen nooremale õele ja suudlen teda pähe. Liisu noogutab ja laseb mul enda voodi poolse ukse kinni haakida. Ta ütleb, et leidis Facebookist minu kohta ühe pildi. Kuna mind kiusatakse koolis, siis on mul kohe hirmus. Mõtlen, et mis hirmsa peletisena nad mind seal jälle kujutavad. Aga selle on teinud hoopis üks mu kooli kõige populaarsemaid poisse ja see on säärane liikuv pilt, kus minu nägu muutub minu ja Liisu hästi armsa väikese koerakese näokeseks. „Oii, Bruno,“ mõtlen heldinult ja näen tõepoolest sarnasust oma (unes) pruunide silmade ja Bruno väikeste kaunite nööpsilmakeste vahel.

Järgmine päev lähen kooli ja siis kõik vaatavad mind. Võib-olla sellepärast, et ma olen nüüd ettekandja, võib-olla sellepärast, et see pilt on Facebookist ajalehte sattunud, mina ja see koer. Siis üks hästi populaarne tüdruk seisab keset kooliõue, see leht käes ja ütleb: „On aeg see jaburus lõpetada, once and for all!“. Ta hakkab välgumihkliga lehte põlema panema. Siis tuleb populaarne poiss, kes selle asja üldse tegi Facebooki, haarab tüdruku käest ajalehe ja topib omale suhu nagu hakkaks seda ära sööma ja jookseb minema. Siis mingid teised populaarsed poisid hakkavad teda taga ajama ja natuke klobivad teda, aga lõpuks tuleb välja, et see poiss on mingi CIA agent vms ja ta oskab megahästi kakelda. Loobib neid teisi tüüpe mööda kooliõue natuke ja koolil on sellised lükanduksed, mis lähevad liikumise peale lahti-kinni. Ta hakkab ühte tüüpi sealt ustest sisse viskama, aga kool on lukus ja siis see tüüp lendab lihtsalt julmalt peaga vastu kooliust. Poiss ütleb: „Sorri, ma ei teadnud, et see on lukus.“ Siis astub ta minu juurde ... 

ja ma ärkan üles.

Mida sarnast on mul ja mu vanaemal

1. Laulmine. Noorena laulis vanaema ansamblis. 
2. Loomulikult heledad juuksed.
3. Vein! Paneb alati silma särama. Eriti, kui seda koos nautida saame.
4. Me mõlemad armastame kirjutamist. Vanaema on tegelikult palju tublim kirjutaja kui mina - seda tõestavad umbes 14 käsitsi täis kirjutatud päevikut tema igapäevamuljetega. Ta räägib alati, et saaksin nendest kunagi mõne raamatu kokku panna. 
5. "Poissmees"!
6. Me mõlemad teeme vabalt naistele komplimente.

Sarnastes toonides garderoob. Juhus või telepaatia?

7. Käärid sisse! Meie kummagi jaoks ei ole olemas asja, mida ei suudaks lahendada paar kääre. Liiga pikad juuksed, liiga palju narmaid, liiga kõrge krae või veidrad kaunistused käekotil - korrakski kõhklemata haarame käärid ja asume taaslooma.
8. Me kumbki ei suuda korralikult keskenduda rohkem kui ühele asjale.
9. Loomaarmastus.
10. Meile mõlemale meeldib vanu albumeid vaadata. Mälestused ja meenutamine.
11. Oskamatus sokikanda kududa.
12. Vahel hakkame toiduvalmistamisel eksperimenteerima ja meil kummalgi ei tule tavaliselt sellest midagi head välja. Ei kujutaks ette elu ilma retseptideta.
13. Meile mõlemale meeldib öösel Haapsalu korteri köögiaknast pimedat hoovi vaadata. Selles on mingi salapära.

Eesti ilm be like

Hiigelsuur välireklaam Kaubamaja seinal kutsub "Suple suves!"

Mitukümment meetrit allpool kulgevad inimesed talvejopedes. Üks noorem naine paneb mütsi pähe. 

Kraadiklaas näitab 2 plusskraadi.

Hommikupsühholoogia ehk armastus ei säästa kedagi

Tavaline reede varahommik. Buss on täis inimesi, kes püüavad nutitelefoni abiga pikka sõitu kuidagi välja kannatada. Nad suunduvad kesklinna, istudes üksteise kõrval veidi leplikumalt kui tavaliselt. Mõte peatsest nädalavahetusest annab jõudu. 

Äkki lõhestab vaikuse kuulsa 80ndate hiti kordades aeglasem versioon. Selle saatel siseneb bussi mees, keda ei näi huvitavat, et tema muusikamaitse pole kõigile meele järele. Aga muusikaga asi ei piirdu. Tundub, et nimetatud kodanik osaleb võistlusel, mille eesmärk on välja selgitada kõige häirivam bussireisija. 

Ta räntsatab raskelt ühe kauni blondiini kõrvale istuma ja taskust ilmub lagedale pakk mingit sorti kalasnäkke. Nüüd on melomaan lisaks kuulmismeelele rünnanud kaassõitjate haistmismeelt. Buss lõhnab nagu kalaturg. Mees tõstab jala enda ees olevale istmele ja sellel istunud härra põgeneb. Veel ei aita. See lihtsalt peab olema võistlus, sotsiaalne eksperiment või midagi muud, sest mees pole meiega veel lõpetanud. Psssst! avaneb õllepurk. Kell pool üheksa reede hommikul.

"Ma tahaksin väga ühte naist, kes on nagu sina," ütleb mees minu poole pöördudes. "Aga ta ei taha mind. Tal on kogu aeg mingi häda. Naised ei taha mind." 

Buss jõuab viimasesse peatusesse ja inimesed väljuvad kergendustundega, kiirel sammul, turvalisust pakkuvate kontorihoonete poole. 

"Ma olen varsti juba 15 aastat vallaline olnud," ütleb mees mööda tänavat minu kõrval toidupoe poole liikudes. "Tahaks naist." Enamasti irdun sellistest olukordadest, aga ajakirjanikuhing minus aimab, et siit võib midagi huvitavat välja kooruda. Üllataval kombel avastan, et mu vestluskaaslane on kaine, õllepurk mehe käes sisaldab alkoholivaba õlut. Tema silmad pole veel tuhmunud, neis ei leidu joodikule omast osavõtmatust ja nina ei puneta kartulina keset ära vajunud põski. Ta on noor.

"Miks?" küsin temalt. "Tegelikult me ei vaja kedagi enda kõrvale, et õnnelik olla. Naised tekitavad tihtipeale meestele muret ainult juurde. Vahel võib üksindus kasuks tulla." 

–"Jah. Aga ma tahaksin, et mul oleks keegi, kelle eest hoolitseda. Kes mind vajaks. See annaks mu elule eesmärgi."

Meie lühikese jalutuskäigu vältelt jõuab ta rääkida sõjast, meditatsioonist ja Aasiast. Ta on tark. Kuid ometi ütleb, et elul pole mõtet. Ometi sõidab see mees reede hommikul bussis, juues alkoholivaba õlut, kuulates koledat muusikat ja häirides kaasreisijaid, endal täiesti ükskõik. Miks?

Armastuse pärast. 

Iga päev liigume oma trajektooridel, punktist A punkti B, C ja siis jälle punkti A, tundmata inimesi enda ümber. Nad on mehed, naised, noored, vanad, joodikud, firmaomanikud, luuletajad, koristajad ja muusikud. Me oleme nii erinevad, aga armastus teeb kõigile vahel haiget ega säästa mitte kedagi. Olgu selle ohvriks siis viisakas klienditeenindaja, kes pärast tööpäeva valu bussiga sõites kannatlikult endasse lukustab, või murtud südamega mees, kes seda ei suuda ja kelle valu on ta ümbritseva suhtes täiesti ükskõikseks muutnud. Kui pole armastust, mis mõtet on siis järgida tavasid ja ühiskonnanorme? Mis mõtet on kuulata muusikat kõrvaklappidest või süüa kaasreisijate läheduses toitu, mis ei haise? 

Mõne jaoks polegi.

Küpsiseinspektor

Emaga vanaema juures. 

E: "Kuule. Näita mulle neid küpsiseid sealt laua pealt."

M-L: "Ainult näitan või?"

E: "Ei no ... ma vaataks neid kohe lähemalt."