Hamstriuputus

Paar ööd tagasi nägin unes, et võtsin endale kolm hamstrit. Millegipärast ei pidanud ma vajalikuks nende sugusid täpsustada, ega tundnud ka põrmugi muret, et nad võiksid väikseid hamstreid juurde produtseerida. 

Siis kuidagi juhtus selline asi, et ma unustasin üldse ära, et mul hamstrid on. Päris pikaks ajaks. Hamstriomaniku auväärne staatus meenus mulle väga, VÄGA palju hiljem, kuidagi olid hamstrid kohutava obliivioni aga üle elanud. Sama šokeerivana aga, kui oleksid mõjunud kolm surnud hamstrit, näis tõsiasi, et terve puur oli hamstritega täitunud. Natuke vanematest veidi värskemate kuni päris vastsündinuteni välja. Vaba ruumi polnud peaaegu üldse, närilised olid tihedalt kokku pressitud, siin-seal võis täheldada parasjagu armurõõme maitsvaid paare. Kõik muidugi omavahel sugulased.

Samal ööl nägin veel unes, et üks mu kunagine kursaõde oli minusse armunud, avaldas oma tundeid ja püüdis mind suudelda, mille peale ütlesin, et ei saa kahjuks samaga vastata. 

Wtf, brain?

Tartu. Suvi, mu armas jalgratas, ema tehtud toit, sõbrad, Emajõe kaldad. Välikohvikud, Trepp, Mojitod, jutuajamised, vihm, raamatud, vanad albumid, Tartu. Öised jalutuskäigud, kuu, Annelinn, mootorpaadid, sillad, pargid, aeg, rahu. 

Tartu.

Liiga-head-et-tõsi-olla-äpid. Neid on kümme.

Järgneb nimekiri rakendustest, mida aeg-ajalt olen ikka igatsenud. Juhuslikus järjestuses.

Küll oleks hea rakendus, mis ... 

1. ... leiaks üles kõik kadunud asjad. Kaasa arvatud telefoni, mis tollele rakendusele koduks on. 
2. ... aitaks sul üle saada kellestki, kellel sinu vastu tundeid pole JA ühtlasi kaotada selle inimese tunded, kes sind vaid ühepoolselt armastab.
3. ... võimaldaks sul kohe hommikul ärgates kaunis välja näha, ilma et selleks midagi tegema peaksid.
4. ... tooks sulle inspiratsiooni just siis, kui sul on aega, et maha istuda ja head mõtted üles kirjutada.
5. ... teeks nii, et sa ei tunduks kellelegi ülbe.
6. ... tagaks, et sul on alati vihmavari just siis, kui vihma sajab, ja sa kunagi seda tarbetult kaasa ei peaks võtma. 
7. ... raviks sinu ja su valitud inimesed alati maagiliselt ükskõik mis haigusest. 
8. ... lubaks sul kuulata ühte head laulu nii, et iga kord oleks justkui esimene.
9. ... kindlustaks, et toit ei kõrbe kunagi põhja ega jää tooreks. 
10. ... ütleks sulle ette õigeid sõnu pingelistes olukordades. 

ASJAD, MIDA ON VAJA ÕPPIDA

kuidas mitte seada prioriteediks kedagi
kes sind prioriteedina ei kohtle

kuidas ümbritseda end inimestega
kes sulle vaid hästi mõjuvad 
et nende lahkumise järel
jääb ikka alles sulle endale
tükike ennast

kuidas mitte lasta võtta
ja alati ainult anda 
nõustuda 
jah see on sulle 
ma olen sulle
ja kuidas mitte loota
et varsti tuleb vastupidi
ei

kuidas olla vaba 
paitavast pettusest
näha vaikuselooride taha
ja teada et nende sees nii tihti
varjab end vale

kuidas öelda
seda mida öelda on tarvis
kartmata tagajärgi ei
luua ise tagajärjed 
olgu need mis tahes
ja kõige sees
tunda hetkekski rahu

Tere, puhkus!

"Noh, te ei tulegi?"

Stroomi rand. Kaire, kuldne retriiver Sofy ja mina. Hobused, inimesed ja koerad, kõik sõbralikult koos suplemas.

Päike, meri, vabadus.

Kui saab Pirita kloostris rokkida

Pühapäeval oli laulupidu, eile õhtul juba Three Days Grace. See tähendas, et eelmised emotsioonid polnud jõudnud veel hääbudagi, kui läksime juba Pirita kloostri varemeisse uusi koguma. Issand. 

Kõigepealt ideaalne ilm, ideaalne seltskond ja ideaalne asukoht. Seega on kõik eeltingimused ideaalseks kontserdiks juba loodud. Inimesi on just parasjagu, nii saame end mugavalt üsna lava lähedale sättida. Juba esimene lugu on "I Am Machine", mis tähendab, et me K-ga oleme esimestest nootidest peale üles köetud :D Paar lugu veel ja K liigub minu eest mu kõrvale, väites, et mina ja Kristel kiljume talle mõlemalt poolt liiga kõvasti kõrva.

Meie energia ei vähene hetkekski, sest järgnevad kõik lood, mida need musta riietatud, needistatud ja tätoveeritud inimesed kuulama on tulnud: "Pain", "Never Too Late", "Animal I Have Become", "I Hate Everything About You", "Just Like You" ja "Home", lisaks mõned kõvad trummi- ja klaverisoolod koos paari uue hea leiuga, nagu "The Real You" ja "Painkiller". Kehavigastusi me seekord õnneks ei saa, kuigi vahepeal hakkab noormeestepööris meie kõrval juba ähvardavalt moshpit'iks muutuma. 

Enamik publikust teab sõnu peast. Need inimesed on tagasihoidlikud eestlased, aga mitte sel õhtul. Vägev on juba ainuüksi võimalus sellise bändi laivil möllata, aga tõelise emotsiooni loob see, kuidas inimesed ühes rütmis hüppavad ja laulavad koos sinuga nii, et kloostri seinad värisevad: I hate everything about you, why do I I love you? Neis sõnades leiab äratundmist nii see habras tüdruk minu ees kui ka kahemeetrine nahkjakis mees veidi eemal, ja on võimas, et muusika, sõnad ja emotsioon suudavad väliselt erinevaid inimesi niimoodi ühendada. (Tegelt ka, why do I love you?)

"Rioti" ajal läheb publik päris pööraseks ja see kõik saab liiga kiiresti läbi. Piritalt koos teiste rokisõpradega kodu poole liikudes kuuleb kõikjalt, kuidas rahvas ikka veel lugusid laulab. Kui T on meie naistekarja turvaliselt minu juurde viinud, kõlab veel tükk aega öösel ühest Kristiine korterist: I will never give up on you, I see the real you, even if you don't, I do. I do.

Ka meie kolme teisipäevahommik algab sama muusikaga. Siis saadan K ja H Tartusse tagasi ja tulen ise tööle. 

Võimalik, et see on üks neist postitustest, mille emotsionaalsuse pärast ma hiljem natuke häbi tunnen, aga praegu tunnen, et väiksemaid sõnu lihtsalt ei saaks kasutada. 

Aitäh.

Tähistades jäämist: meie!

Lauluväljak. Laupäevane proov. Vihmakeepidesse ja jopedesse riietunud tuhanded noored rivistuvad tuult ja vihma trotside laulukaare külgedel. Proua Randjärv hoiab läbi valjuhääldi ootajatega vestlust üleval. 

"Kas teil kõrvad külmetavad?" - "Jaa!" 

"Aga kas tuju on hea?" - "Jaa!"

"Kas tahate juba lavale minna?" - "Jaa!"

"Kas te olete juba väsinud?" - "Jaa!" 

"Kuulge ... Õige vastus on "Ei"!"

Pika proovipäeva lõpuks on kõik ihuliikmed kaunis külmunud, sest kehvad ilmastikuolud on lauljaid päris korralikult räsinud. Energia on aga hea ja laulud nagu "Isamaa ilu hoieldes" ning "Meie" tõmbavad lisaks lauljatele ka proovi vaatava publiku käima. 

Enne magamaminekut võtan palaviku kartuses paratsetamooli ja triigin rahvariideid. Sopranite Facebooki grupis arutletakse, kas kellelgi on lisasõlge ja kui mitu kampsunit peaks rahvariidete alla panema, et külm ei hakkaks. Arvestades, et proovis olid paljud sulejopedega, tundub mõte paljastest rahvariietest kõhedusttekitav. 

Pühapäeval ongi ilm kahtlaselt pilvine, päikest ei paista kusagilt. Panen mitu kihti riideid rahvarõivaste alla, isegi jope võtan kotiga kaasa. Kui olen pooleldi bussiga, pooleldi jala jõudnud kohta, kus rongkäiguks rivistuma hakatakse, saan aru, et hakkab palav. Eelmise päeva tuulest pole mingit märki ja vihmagi saame vaid paar piisakest. Enne marssima hakkamist punuvad tüdrukud üksteisele soenguid, vaatavad viimast korda nootides raskeid kohti üle ja teevad pilte. 

 Rongkäiguks valmis!

Meie koor jõuab lauluväljakule peamiselt "Kungla rahva" ja "Tuljaku" saatel, uhke kaarik dirigendiga ees veeremas. See jäi, muide, silma ka meediale: http://www.ohtuleht.ee/814469/fotod-lastekooride-liigijuht-labis-laulupeo-rongkaigu-koos-oma-9-paevase-titaga.

Pärast lauluväljakule jõudmist ja esimesi ühislaule käime söömas ja võtame riideid vähemaks. Segakooride esinemiseni on palju aega, seega jõuame veel puude all pikutada, neidudekoori esinemist vaadata, omaloodud eksprompt-kinnisvaramängu mängida ja tuttavaid tervitada. Päev on jõudnud õhtusse ja õhtu endiselt soe. 

Lava veel puhta tühi

Soprani-selfie

Puhkehetkel

Meie omaloodud kinnisvaramäng

Viimaks jõuabki kätte aeg laiali laotatud vihmakeebid puu alt kokku korjata ja segakooride rivistusele minna. Siis tuleb segakooride esinemine, pärast mida laulab juba ühendkoor. Üks tüdruk küsib tagant, kas mul on vett, sest see kõvasti laulmine ja lakkamatud ovatsioonid on häälele hakanud. Tuleb "Isamaa ilu hoieldes", "Eesti muld ja Eesti süda", "Ta lendab mesipuu poole". Emotsioonid möllavad ja lauljate keskel tunnen juba tuttavaid laulupeo-külmavärinaid, vaadates, kuidas publik ühtse taskulambi- ja lipumerena lainetab ning laulab: "Mu isamaa on minu arm, ei teda jäta ma ..." Need on eestlased, nad kõik on siia kokku tulnud, nagu juba tavaks saanud, ja nad lubavad jääda. 

Jah, mina jään ka.