Eilne Luuleklubi tegi mu õhtu, sest ega iga kord juhtu, et kuulsad luuletajad hoiavad enda käes sinu täis kirjutatud kaustikut ja loevad sealt su luulet ette. Puurides end läbi selle kohutava käekirja ja puha. 

Tõsi, seda kõike küll eesmärgiga näidata, kuidas esitada luulet paremini, kui sina just tegid, aga siiski :D 

#starstruck

Sa tead, et midagi uut on toimumas, kui sa ei vaata poes enam raamatuid, mis sulle sisu poolest huvi pakuvad, vaid selleks, et neid käes hoides otsustada, milline võiks olla parim suurus ühe teose jaoks.

Lisaks sellele teadmisele on mul praeguseks ka palju teisi asju, mida veel pool aastat tagasi ei olnud. Näiteks illustraator. Ja veel mõni vajalik asjaosaline. Sisu. Isegi pealkiri. Nägemus sellest, mis kaanel võiks olla. 

Vara veel tibusid lugeda, kui palju olulist on veel puudu. Aga iga päev on samm edasi.

nendega
ma kaasa kuulan
elan mõtlen lähen
kellel peale enese
veel muudki
mahub pähe

mänguiha täitmatut
kui kõigest ette sead
mind unusta. ma lähen.
ära nendega kes head

Kui ma olen kardirajal, siis on rajal abi vaja

Reede õhtul pärast tööd käisime T ja tema perega kartidega sõitmas. Mul polnud seltskonnast vist ainsana autojuhilube ja seepärast tundsin veidi ärevust, aga nagu välja tuli, siis on karti tunduvalt lihtsam juhtida kui autot. Esmalt pidime muidugi enda kehadele rallisõitjakostüümid ja kiivrid paigaldama. THIS. IS. NASCAR!

Nagu selgus, siis kiirus ja kogenumatus kurvide võtmisel ei ole just parim kombinatsioon, seega tuli vaesel rajameeskonnal alguses mitu korda mind mõnest avariist välja aidata. Ühe korra põrkasime T isaga niimoodi kokku, et ta masin jäi poolenisti õhku rippuma. Ühel teisel korral sõitsid kolm kardijuhti mulle järjest tagant sisse. Ühel kolmandal korral sõitsin ma kurvis läbi piirete niimoodi, et mõni neist olevat teiste jutu järgi lausa purunenud. Veidral kombel leidsin ühe pildi, mis näeb välja nagu oleksin selle vahetult enne kokkupõrget teinud, aga te eksite, kui arvate, et ma korrakski seal ringi rallitades käed roolilt ära võtsin. Kuidas see pilt tekkis, täiesti müstika :D

Vaene hirmust paralüseeritud piire näeb ohtu enda poole liikumas, aga midagi teha ei saa

Mingi aeg väsisid instruktorid mu päästmisest. Ühel hetkel peatas mind üks nendest, vaatas mulle otse silma sisse ja ütles, et see on mu viimane hoiatus ning et ma rahulikumalt võtaksin. Kusjuures pärast seda hoiatust tuli ime ja kokkupõrkeid enam ei tekkinud, kõik kurvid õnnestusid ja iga ringiga muutus raja läbimise aegki paremaks. Ükski juuresolnud inimene ka kannatada ei saanud, selle üle võib samuti uhke olla. 

Ma arvan, et kardisõidu peaks teinekordki ette võtma, nüüd, kui selle lõpuks enam-vähem käppa olen saanud, sest sellega kaasnev vabaduse tunne on vägev. Lihtsalt pedaali vajutada ja minna, kurvis külg ette, ootad, kas põrkad millegagi kokku (nali :D) ja kui mitte, siis jälle gaasi ja edasi. Võib-olla olin nii vaimustuses seepärast, et oma kehamassi tõttu ei tunne ma end tavaelus kuigi võimsana, aga kui raskem masin all on ja kiiver peas, siis tekib kõvasti power'it juurde. Muidugi ei peaks rada sellepärast kannatama. 

Adrenaliinirohket ettevõtmist tähistasime hiljem saunaga, nagu sportlastel kombeks.

Mida teha, kui endas kahtled

Vana trikk, aga tegelikult ka töötab: "What would X do?"

Ma olen seda nii mõnigi kord kasutanud. Enamasti siis, kui kellegagi on tekkinud mõni konflikt, tüli, arusaamatus, vaidlus. Mulle meeldib sellistel hetkedel mõelda mõne oma eeskuju peale. Mida teeks selles olukorras keegi, keda imetlen ja austan? Kas ta oleks minu poolt ja minuga samal arvamusel või toetaks hoopis seda, kellega vaidlen? Päriselt, see aitab nii mõnigi kord perspektiivi paika saada.

Kui vaidlus on haripunktis, siis pole ehk selle mõttemängu jaoks alati aega, küll aga tuleb see kasuks hiljem, kui olen üksi ja tekib küsimus, kas tegin ikka õigesti. Äkki oleks pidanud leplikum olema? Äkki oleks pidanud endast rohkem andma, rohkem pingutama, et kompromissi saavutada? 

Mida oleks teinud Audrey? Jared? Stephen? Jordan? Salvador? Brigitte?

Sedasama?

Siis tegin ilmselt õigesti. 

Öökapile on hakanud ilmuma uut liiki teosed

Aga näiteks see siin on vägagi asjalik.

Kosmos, nii kaunis ja kõhe (ja potentsiaalne kodu hiidkalmaaridele)

Vaatasin eile National Geographicu dokumentaali "Journey to the edge of the universe". Selliseid filme vaadates on alati tunne, et kõik ümbritsev kaob, lendad videopildi vahendusel keset universumit ning oled täidetud selle võluva ja hirmutava üksindusega, mida teavad kõik, kes on kosmosefilme vaadanud.

Mis seal siis on? Näiteks Veenus, mis on kaugelt vaadates nii kaunis, aga lähedalt vaadates purskab tuld ja plahvatusi nagu "one angry goddess". 

Veenus

Surnud planeet Marss, kus võis kunagi olla elu, aga mis praegu tundub täiesti tühi. Või äkki leiab Marsil ringi kulgev aparaat kunagi mõne kõigile katsumustele vastu pidanud eluvormi? Huvitav on mõelda end üksi sellele kõhedale planeedile, kus ei ole lihtsalt. Mitte. Midagi. Aga mille pinna all võib siiski voolata magma, mis tähendab, et hirmkülm pind võib soojeneda ja seega kellelegi eluvõimalusi pakkuda. Aga kellele? (Kujutlege siia nüüd seda "Salatoimikute" muusikat.)

On Saturn oma õõvastavat heli tegevate rõngastaga. Saturni kuu Europa, mis meenutab jääkera. Kus on jääd, seal on ka vett. Kas Europa jäise pinna all on vesi koos olenditega, kes seda vett oma elutegevuseks kasutavad? Kas näiteks meie kalmaare või meduuse meenutavad mereelanikud universumi teises otsas on võimalik? 

Saturni kuu Titan on samuti kõhe, olles ainus taevakeha, mis Maaga niivõrd sarnane. Okei, selle "järved" ei sisalda küll nii palju vett kuivõrd gaasi, aga kuu pinna sarnasus meie koduplaneediga lummab sellegipoolest. Muidugi ka filmis esitatud mõttearendus, et kui päike kunagi veel soojemaks muutub, tuleb Maa elanikel ümber asuda, ja võib-olla just Titanile. 

Saturni kuu Titan - kunagi koduks meie inimkonnale?

Ja muidugi see taevakehi üksteisest lahutav tühjus, aeg-ajalt mööduvad komeedid ja asteroidid, mõni tolmukübeme suurune, teine täitmas kümneid kilomeetreid kosmost.

Selliste filmide kõrvalt on tavaellu naasmine alati kuidagi lohutav. Pärast seda, kui oled teinud visuaalse retke kosmosesse, tunduvad kõik sinu sõbrad. Meie planeedil on erinevaid rahvusi, erinevate veidrate huvidega inimesi, erinevaid uske, ühesõnaga, väga palju erinevusi, aga pärast ülevaadet kosmosest tunned, et tegelikult on planeet Maa ikka väga kodune. Sest palju hullem oleks täiesti üksinda Marsil elada.