Nagu selgus, siis kiirus ja kogenumatus kurvide võtmisel ei ole just parim kombinatsioon, seega tuli vaesel rajameeskonnal alguses mitu korda mind mõnest avariist välja aidata. Ühe korra põrkasime T isaga niimoodi kokku, et ta masin jäi poolenisti õhku rippuma. Ühel teisel korral sõitsid kolm kardijuhti mulle järjest tagant sisse. Ühel kolmandal korral sõitsin ma kurvis läbi piirete niimoodi, et mõni neist olevat teiste jutu järgi lausa purunenud. Veidral kombel leidsin ühe pildi, mis näeb välja nagu oleksin selle vahetult enne kokkupõrget teinud, aga te eksite, kui arvate, et ma korrakski seal ringi rallitades käed roolilt ära võtsin. Kuidas see pilt tekkis, täiesti müstika :D
Vaene hirmust paralüseeritud piire näeb ohtu enda poole liikumas, aga midagi teha ei saa
Mingi aeg väsisid instruktorid mu päästmisest. Ühel hetkel peatas mind üks nendest, vaatas mulle otse silma sisse ja ütles, et see on mu viimane hoiatus ning et ma rahulikumalt võtaksin. Kusjuures pärast seda hoiatust tuli ime ja kokkupõrkeid enam ei tekkinud, kõik kurvid õnnestusid ja iga ringiga muutus raja läbimise aegki paremaks. Ükski juuresolnud inimene ka kannatada ei saanud, selle üle võib samuti uhke olla.
Ma arvan, et kardisõidu peaks teinekordki ette võtma, nüüd, kui selle lõpuks enam-vähem käppa olen saanud, sest sellega kaasnev vabaduse tunne on vägev. Lihtsalt pedaali vajutada ja minna, kurvis külg ette, ootad, kas põrkad millegagi kokku (nali :D) ja kui mitte, siis jälle gaasi ja edasi. Võib-olla olin nii vaimustuses seepärast, et oma kehamassi tõttu ei tunne ma end tavaelus kuigi võimsana, aga kui raskem masin all on ja kiiver peas, siis tekib kõvasti power'it juurde. Muidugi ei peaks rada sellepärast kannatama.
Adrenaliinirohket ettevõtmist tähistasime hiljem saunaga, nagu sportlastel kombeks.
No comments:
Post a Comment