Kui Tallinna liiklus ei ole plaanidesse arvestatud

Päriselt ka, ma pean varsti kirjutama raamatu “Buss” ja panema sellesse kõik oma linnaliinibussidega seotud lood, sest neid tuleb üha juurde.

Pidin mina siis kolmapäeva õhtul pärast tööd emaga Haapsallu vanaema juurde minema. Hakkasin töölt varem tulema ja jõudsin Kaubamaja peatusesse, kus hakata ootama linnaliinibussi, mis mu bussijaama viiks.

Kui linnaliinibuss oli 3 minutit hiljaks jäänud, hakkas tekkima väike mure. Suurem mure tekkis, kui buss oli hilinenud juba 5 minutit. Lõpuks see tuli, aga jaama Haapsalu bussini jõudmine tõotas tulla ajaliselt väga napikas. Kell oli 17.10, kui olin kahe peatuse kaugusel bussijaamast, millest Haapsallu suundumine pidi algama kell 17.20. Siiski ei tundunud õigeks ajaks kohalejõudmine võimatu … kuni tipptund Tallinna kesklinnas oma võimu näitama hakkas. Kell oli 17.13 ja buss venis ummikutes sentimeetri haaval edasi. Siis 17.15. Viis minutit Haapsalu bussi väljumiseni, taustaks mu reisikaaslase ärevuses telefonikõne, mille eesmärgiks välja selgitada, kus kuradi kohas ma ometi kooserdan.

See on hea närviharjutus: näha bussijaama endale nii lähedal, aga ometi olla keset autoderodu kinni liikluses, mis ei liigu isegi siis, kui roheline tuli on, sest teised on lihtsalt ees. Kell oli 17.18. Kui buss NÜÜD rohelise tulega liikuma ei hakka, siis ma jään Haapsalu omast maha.

Jäingi. Bussijaama jõudsin täpselt kell 17.22 ja küsisin peatuses istuvalt emalt, et jäime maha jah. “Jep,” ütles ta. “Lähme jaama.”