Postimaja bussipeatuses

Postimaja ees on bussipeatus ja esmaspäeva hommikul kell 9.15 magab seal üks habetunud mees. 

Mehe nägu on paistes, nagu kipub olema inimestel, kes tihti alkoholi tarbivad, ning pea juures on Rimi kilekott taaraga. Kuigi on alles hommik, lõõskab juba taevas suvepäike, mille taustal tundub mehe riietus kaugeltki liiga soojendav. Jope, pikad püksid, saapad, isegi müts. Kõik ebamäärast plekilis-pruunikat värvi. 

Bussipeatusest hoovab veidrat haisu ja väga lähedalt inimesed mööduda ei söanda.

Kell üks päeval mees bussipeatuses enam ei maga. Seal istuvad tema asemel (sõna otseses mõttes asemel) kaks heledates suveriietes prouat, ühel kübar peas, teine sööb jäätist. Kübaraga proua süles on helebeež käekott, mis sobib ideaalselt tema peakatte värvitooniga.

"Ma ei tea," ütleb jäätisega proua vastuseks äsja kõlanud küsimusele. "Lõhet äkki. Seda pole ammu teinud."