Pahasid poisse ei taha

Naisi tõmbab salapära ja ka mul on nii mõnigi kord olnud raske vastu panna sellele ürgsele tõmbele ootamatuste vastu. Teadmatusele, kas keegi, kelle vastu mul huvi on, tunneb sedasama või mitte, mida toob homne, millal ta kirjutab, millal me jälle kohtume ja kas ta üldse tahab seda. Kui sulle keegi alles meeldima hakkab, on huvitav natuke mitte teada, millised on tema kavatsused sinuga, ja see mitteteadmine kasvatab kirge.

Mõnikord minnakse salapära hoidmisega aga liiga kaugele. There’s a fine line – selle vahel, kas sa annad inimesele piisavalt ruumi ja lased tal natuke oma tundeid mõistada, ja selle vahel, kas näitad täielikku hoolimatust.

Ma olen aru saanud, milliseid inimesi tasub tegelikult enda kõrval hoida. Ja need ei ole inimesed, kes panevad sind alati ennast ootama, inimesed, kes murravad lubadusi. Kelles ei saa lihtsalt kunagi päris kindel olla, kes arvavad, et parim viis kedagi ennast tahtma panna on olla kättesaamatu, ükskõikne, ettearvamatu, ning kelle push-pull tekitab sinus paremal juhul küsimusi, halvemal juhul meeleheidet. Ma olen naine, ja luuletav naine veel lisaks, ning alati selle teatava teadmatuse fänn olnud. Aga mingil hetkel koidab, et see lihtsalt ei tooda.

See teadmine tuleb ilmselt vanusega. Ja kogemustega, halbade kogemuste ja muretsemise ja meeleheite ja pideva hüljatustundega. Nii et mingil hetkel hakkad mõtlema, miks endale niimoodi teha. Miks ümbritseda end nendega, kes sind halvasti kohtlevad? Nii mõnigi naine võiks selle peale rohkem mõelda. Näiteks vastasseisus hea mees vs. paha mees, miks valida see halb variant? Salapära ja müstiline aura on suurepärased asjad, aga mingil hetkel hakkavad need väsitama. Tahaks ju elada nii, et elu sisaldaks eesmärke, saavutusi ja eneseteostust, mitte 24/7 kellegi pärast muretsemist, manipulatsioonidega võitlemist või suhtejamasid. Suhe peaks olema inimese elus toetav ja kindlust andev element, mitte nagu lõke, mis põleb kord ereda leegiga, siis aga väreleb, ja võib iga hetk ootamatult kustuda.

Ma olen hakanud endale teadvustama neid hetki, mil inimesed seda salapära erinevate meetoditega luua püüavad. Niimoodi mõjub see üha vähem, eriti võrdluses lähedastega, kes manipulatsioone ei kasuta. Kui sinu elus on keegi, kes oma hoolivust iga päev välja näitab, siis hakkad mingi hetk mõtlema, miks sa sellel halval üldse endaga juhtuda lasid. Maailm on häid inimesi täis ja mitte keegi pole mingit moodi sunnitud suhtlema nendega, kelle jaoks teised inimesed on nupud sotsiaalses males.

Seepärast ei vali ma enam salapära. Ma valin need, kes kuulavad, kes on kohal siis, kui neid vaja on. Mat Boggs on öelnud, et “Showing love is showing up”, ja nii lihtne see ongi. Ma valin inimesed, kes peavad lubadusi, kes mind austavad ja keda saab usaldada. Kelle sõnad vastavad tegudele ja kes ei pea paljuks vahel enda ego kõrvale jätta, et avada oma maailm ka teiste ideedele. Olen õnnelik, et mu elus on selliseid inimesi, isegi, kui sellest on vahel raske aru saada.

Sina. Ma loodan, et järgmine kord, kui keegi sulle haiget teeb, ei mõtle sa sellele, mida saaksid teha, et talle meele järele olla, vaid seda, et äkki oleks aeg seltskonda vahetada. Et meil kõigil on õigus ja vabadus valida see, mis on meile parim. Sealhulgas inimesed, kes sind hästi kohtlevad.

Ma loodan, et su elu on täis selliseid inimesi.