Kuidas praadida inimest. Sõna otseses mõttes.

Et oma blogi mitte liiga pehmoks ajada, soovitan teile siinkohal ühte jõledat raamatut. Jõledat selles mõttes, et raamat räägib sellest, kuidas üks mees inimliha sööb. Tegemist on tõestisündinud looga, mille on kirja pannud "Nõmme kannibali" Andreas Hanni abikaasa Pille Hanni. 

Võib-olla pole see just kõige armsam teoseke üha pimenevaisse ja külmenevaisse sügisõhtutesse, aga igatahes on raamat "Ma armastasin kiskjat" maru huvitav ja seda on raske käest ära panna enne, kui lõpp käes. Verd, liha, romantikat, ohtlikku elu kannibalist mehega ja naistevangla teemat kirsina tordil ka veel lõppu. Soovitan!

Lisalugemist:

http://www.ekspress.ee/news/paevauudised/eestiuudised/noukogude-eesti-kannibal.d?id=27675713

Tooteesitluste võlusõna on "tasuta"

Kõige eest maksma harjunud eestlane on skeptiline isegi siis, kui tahad talle midagi tasuta anda. Täna jagasime Janettega inimestele kassitoitu ja koerte närimiskonte. Tasuta. Aga seni, kuni sa ei maini sõna "tasuta", on õhk skeptitsismist paks.

Tüüpiline olukord:

Meie: "Tere, kas teil koera või kassi on?"
Inimene: "Eee..."
Meie: "Koera või kassi? On teil?"
Inimene: "Noo... Ei..."
Meie: "Me lihtsalt jagame koertele ja kassidele toitu praegu. (And here comes the magic word) - Tasuta saate proovimiseks, kui teil kodus loom on. [+ Terve hunnik ebahuvitavat lisainfot]"
Inimene: (Kelle nägu läheb selgemaks kui õhk pärast kevadist vihmasadu) "Jaa! Mul on küll kass. Lausa kaks kassi. Ja siis on mu naabril ka veel kass. Ja tütrel ja tema lastel ka. Koeri on ka."

Aga tänu sellele, et mõni jääbki lõpuni skeptiliseks, on mul esmaspäeval varjupaigale jälle natuke külakosti viia :)

Loomateemalist postitust illustreerib seekord minu kadunud parim sõber, kes on üks põhjustest, miks varjupaik mu elus nii tähtsa rolli on saanud

Paljakäsi

Huvitav, mitu paari kindaid suudan ma sel hooajal ära kaotada? Pakun näiteks, et kuus. 

Kui mu prognoos osutub õigeks ja võidan, siis ostan omale uue paari kindaid.

Kui kaotan sügise-talvega kaks, kuussada või ükskõik mitu kindapaari peale kuue, siis pean ära viskama kõik järgnevat tüüpi kindad:

1) Kindad, kus on liiga palju auke ja koerte hambajälgi
2) Kindad, millel on mõni sõrm puudu
3) Kindad, millel pole paarilist 
4) Kindad, mida on vahepeal tolmu pühkimiseks kasutatud

Täna oli esimene päev, kui sel hooajal kindaid kandsin. 

Kaotatud kindapaare: Üks

Kust head kirjutised tegelikult tulevad

Ma ei väsi imestamast, kuivõrd palju on vanemad kirjandusinimesed valmis pühendama oma aega minusugusele algajale, kes ei tea kirjutamisest veel õieti ööd ega mütsi. See on minu jutt, aga tänu targemate asjalikkusele ja osavõtlikkusele valmib sellest midagi säärast, millega ma üksi poleks küll hakkama saanud. 

Kunagi varem pole ma professionaalidelt oma loomingu kohta nii kasulikke kommentaare ja juhiseid saanud. Selle jutu kirjutamise ja korrigeerimise protsess on olnud viimasel ajal üks toredamaid asju mu elus ja ma olen selle üle hiiglama tänulik. 

Annelinna märulid ehk "Avage, Eesti politsei!"

Siin majas on kogu aeg nii palju kära, kaklusi ja pidusid, et ei oska neid enam isegi eriliseks pidada. Sellepärast oli tänaõhtune korrakaitsjate visiit meie tagasihoidlikku taplushimulisse naabruskonda üsna üllatav. 

Lasen siis mina end parajasti rahulikult luuleinspiratsioonist kanda, kui keegi uksele koputab. Kuna meil ei käi tavaliselt keegi kunagi etteteatamata ukse taga, siis mõtlesime, et ju mängivad naabrid jälle oma veidraid müramänge.

Natuke tähelepanelikuks tegi asjaolu, et pärast mõningat kopsimist hakkas ukse tagant kostma fraase nagu: "Laske sisse, politsei!" ja "Avage uks, siin Eesti politsei!". Ilmselt need naabrid siiski polnud. Ja tohhoo tonti, ukse taga oligi hoopis üks politseinik, kes päris pikalt ja laialt meie naabrite kaklemisharjumuste kohta ja küsis muuhulgas näiteks seda, kas keegi on täna õhtul naaberkorteris appi karjunud. 

Kunagi tungles mu korteriukse taga terve rodu mõnusaid naabrimammisid, kes olid helded jagama oma äsjavalminud pirukaid, pannkooke või küpsiseid. Nüüd on mu ukse taga politseimundris mehed, kes tahavad teada, kas kõrvalkorteris on keegi nuga saanud või mitte. 

Varsti tulevad need mürakarud meile politseiga rääkimise eest raudselt kätte maksma, aga vähemalt teate siis, kust otsida, kui ma kadunuks jään.
***

UPDATE: Möödunud on 45 minutit ja politseibuss on endiselt maja ees. Tegemist on kohe mingi suurema aktsiooniga. Oi, kuidas ma igatsen nende naabrimammide jahuseid põllesid!

Täna pöördus üks armas ajakirjandushuviline kolleeg minu poole sooviga mind ühe väljaande jaoks intervjueerida. Päris huvitav saab olema esimest korda ise intervjueeritava rollis olla ja oma nahal tunda seda, milleks siiani teisi sundinud olen. 

Ma lihtsalt loodan, et suudan endast normaalse inimese mulje jätta :S

Kui pidu on jõudnud punkti, kus ajal pole enam tähtsust

Tüdruk: "Mis kell on?"

Sünnipäevalaps: "Kümne pärast pool ükskõik."

Tegelikult tähistasime veidi M-i juures tema sünnipäeva ja kell oli pool 3 öösel.