ANNELINNA KEVAD

Rõdult tatti alla sülgab

tüse härra vanem,

suitsu jaoks ei kunagi

ta pükse jalga pane. 

Maja ees meil politsei

võiks sisse seada laagri - 

neli korrust kõrgemal

vist jälle nuga saadi. 

Maximast taas ostab Bocki

tore tuttav parm.

Kurdab: Katja jättis maha -

tema elu arm. 

Hõivas kord mu kodurõdu

kass, kes võinuks jääda - 

enne ärapagemist

seal elas seitse päeva. 

Omaette ooperist

on naabripoisid head,

püksirihmadest kes väga

lugu vist ei pea.

Kanye Westi kuulavad,

neist üks - ma tean - on seto,

me kodumaja seinale

nad kirjutavad: geto.

On hardad hetked, mil tunned end luuletajana

Järjekordsed Tartu Kevadpäevad on käes. Hoolimata mu üha süvenevast murest oma makatöö pärast olen siiski neist juba päris suure ampsu saanud. Loodan, et teie olete ka. 

Esmaspäeval käisime öölaulupeol, nagu juba traditsiooniks saanud. Mulle meeldis väga seltskond, kellega seal viibisin, nendega sai ikka mõnusalt isamaalisi ja natuke vähem isamaalisi laule jaurata. Samas on mind sarnaselt Stjopaga iga aastaga hakanud rohkem häirima alkohol, mida sinna kaasa võetakse. Mul poleks midagi selle vastu, kui vähe kinnisemad inimesed tuleksid sinna (ikkagi peole ju!) oma väikese süütu siidri- või õllepoisiga, et uute tutvuste loomiseks julgust koguda. Aga ma ei tea, sa peaksid ikka VÄGA kinnine inimene olema, kui laulupeole liitrise rummi kaasa võtad, laululava ees selle kiiresti ära jood (mida kiiremini, seda kiiremini ju julgus tuleb) ja siis kusagilt mäest alla oksendad. Pole väga cool. Äkki jätaks sellise värgi pirole? 

Teisipäeval oli Luulevabadus ja kõik sellega seonduv tekitab alati kirjeldamatu tunde. Kõigepealt kuulad bussiga kohale sõites MP3-st mingeid võimsaid lugusid, siis istud ruumis, mis on loomeenergiast paks, kuulad teisi luuletajaid ja seejärel astud mõnusa ärevusega ise lavale, kus esitad karjale inimestele omaenda väikeste käekestega kirjutatud ridu. Ja kui hiljem ütlevad inimesed, et neile meeldis see, millele kunagi üksinda oma toas mõtlesid, kirja panid ja nendeni tõid, on sul tõesti hea meel, et teed seda, mida teed. Olen sageli tundnud, et mu sõnadel pole inimeste jaoks tähtsust. Seepärast ongi nii eriline, kui keegi ütleb, et ta kuulas sind, su jutt jõudis talle kohale, liigutas tema sees midagi või pani ta asju teises valguses nägema. 

Pildi tegi A. Ingver

Kuigi mulle meeldib mõnes mõttes see teatav romantilisus, mis nende ürituste üksinda väisamisega kaasneb, üllatas mind positiivselt Mints, kes oli võtnud vaevaks kohale tulla. Selle õhtu jooksul tuli ette veel teisigi meeldivaid üllatusi. 

Kolmapäeval vastasin Mintsule ustavusega ja läksin ühte hubasesse keldrisaali tema ja poiste kontserti kuulama. Mul tulevad veel praegugi sellele mõeldes külmavärinad peale. Kirjutasin paar rida tagasi, mida luuletamisega seotud esinemised mulle tähendavad, aga mõtlen praegu siiralt, kas see kolmapäevane kontsert teisipäevaseid emotsioone mitte isegi üle ei trumbanud. Ma ei liialda (kuigi see on mulle kombeks), kui ütlen, et tegu oli parima kontserdiga, kus üle pika aja käinud olen. Mõtlesin tõesti nii mitmelgi korral seal esireas istudes, et kas on tõesti võimalik, et mul on võimalus siin ja praegu sellist asja kuulata. See tundus lihtsalt ebareaalne. 

Juba sel laupäeval kell 16.00 esineb TÜS oma juubeli puhul Heino Elleri nimelise muusikakooli Tubina saalis! Märksõnadeks on paljad jalad, lõõmavad tunded ja üks paras mürgel. 

Luule saab jälle vabaks

Teisipäeval viin taas mõned oma lullid värsket õhku hingama. Mõni toetav õlg ja tuttav silmapaar kuluks ära.

28. aprillil kell 19.00 Tartu Laulupeomuusemi pargis.

https://www.facebook.com/events/1588001421438093/


Loodetavasti näeme ka homme kell 21.00 lauluväljakul ja kolmapäeval kell 18.00 Tampere majas, kus esineb akustilise kavaga võrratu preili Miina Rikka.


Meeleolukat Tartu Kevadpäevade algust kõigile!

Kui pead varastama aega iseendale

Iga inimese elus leidub aegu, kui on väga kiire. Kirjutad sa parajasti magistritööd, tegeled oma esimese raamatu väljaandmisega, annad lastele vabatahtlikult korvpallitrenne või valmistud pikaks reisiks välismaale, vahet pole. Sa teed midagi, mis võtab enamiku su ajast, ja see tähendab, et millegi arvelt peab aega juurde tulema. Ohverdused sõltuvad sellest, kui tähtis on su eesmärk. 

Minu eesmärk on magistritöö ja see tähendab, et asjad hakkavad kaduma.

Kõigepealt kaovad vähem tähtsad lõbustused, nagu filmide või sarjade vaatamine, joonistamine, jalgrattasõit ja küpsetamine. 

Siis jääb ära magamine. 

Kui sa käid koolis, lähevad järgmisena vähem tähtsad loengud. 

Edasi leiad lisaaega juba tähtsamate lõbustuste arvelt, nagu luuletamine, viiuli- ja kitarrimäng, (koori)laulmine ning lugemine. 

Viimasena lähevad sõbrad. Sõbrad, päriselt ka, teie lähete viimasena. Mul on suurepärased sõbrad ja ma teen kõik, et neid hoida. Ja tegelikult ei tähenda "minemine" ühegi loetletud asja kohta seda, et see läheb lõplikult. Ainult ajani, mil pooleliolev tähtis projekt lõpetatud saab. Makatöö valmis, reis korraldatud, õpilased NBA-sse või raamat kaante vahele. 

Aga keegi ei jaksa 24/7 tööd teha. Millalgi tuleb puhkeaeg ja vahel tahab inimene selle keset pingelist tööperioodi iseendaga veeta. Sellest tulevadki probleemid. Sõbrad pole rahul, kui neile öelda, et tahad pärast 10-tunnist kirjutamismaratoni üksi olla ja näiteks lugeda. Nad ütlevad, et sul pole ju kunagi aega ja nüüd, kui on, siis ei taha sa ikka kokku saada. Vahel tundub, et mida vähemaks jääb aega inimeste jaoks, seda pahasemad nad on, kui nendega kohtumise asemel julged näiteks üle pika aja magada. 

Ja et tõeliselt rahule jäädakse alles siis, kui ütled, et sa kirjutad 24/7 nagu masin, ei söö, ei maga ega (jumal hoidku selle eest) tegele ühegi endale meeldiva huvialaga. Sest see tähendab, et sa ei hooli piisavalt. Miks muidu ei taha sa iga vaba hetke sõpradega veeta? 

Tegelikult on asi selles, et need üliharuldased hetked iseendaga ei tohiks olla "vabad hetked". Üle jäänud aeg, mille võib kokkusaamisi, lisaülesandeid ja kohustusi täis kuhjata. Need on mõtlemise, unistamise, meditatsiooni ja sisekaemuse hetked. 

Ma soovin, et inimesed ei häbeneks neid hetki. Et mina ei peaks neid häbenema. Et ei tuntaks vajadust kasutada iseendale aja leidmiseks vabandusi nagu "Ma olen väsinud" ja öeldagi selle asemel, et "Ma olen täna 200 inimesega telefonis suhelnud, seega tahan üksi kodus Mesikäpa vahvleid süüa ja "Game of Thronesi" vaadata". 

Sest kuidas sa saad teisi inimesi selgelt näha ja neid tõeliselt mõista, kui sa pole harjunud iseendassegi vaatama?

Vastase tagalas

On ajakirjanikud ja suhtekorraldajad. Mõlema jaoks on kasulikum, kui nende vahel valitseb koostöö. Ometi ei kattu nii mõnigi kord nende eesmärgid. Kui ajakirjaniku huvides on võimalikult uudisväärtuslik lugu saada, siis suhtekorraldaja huvides on oma esindatavat isikut või organisatsiooni võimalikult heas valguses näidata. Mulle meeldib ajakirjandus rohkem.

Ajal, kui ajakirjandust õppisin, oli ajakirjandustudengitel siiski ka mõni suhtekorraldusloeng. Pärast neid arvasin alati, et enne hakkab Dolly Parton geoloogiks, kui mina suhtekorraldajaks. 

Ja siin ma nüüd siis olen. Kirjutamas oma elu esimest pressiteadet. 

Kõige hullem on asja juures see, et täitsa vahva on. 

Päeva moto: Never say never. 

Probleeme keeleteaduslike katsetega

See vestlus leidis aset pisut aega tagasi. 

S: "Ma võin X-ile ka su katse saata. Ma ei tea muidugi, kui kaine ta on..."
M-L: "Kaine?"
S: "Nojah. Ta tavaliselt pole kaine. Aga no kui ta koolis õpetaja on, siis ta peab ikka kaine olema."
M-L: "Mhmh"
S: (mõtleb natuke) "Aga samas... Praegu on koolivaheaeg..."

Lauljasalat

Viljandlastel on tore ajaleht nimega Üheskoos, kuhu olen natuke TÜS-ist kirjutanud. Leheküljelt 6 võib meid leida. 


https://www.viljandivald.ee/documents/11546/6004955/03+%C3%9Cheskoos+M%C3%A4rts+2015.pdf/127f8cee-762b-497c-9123-4ecadc2ef67f