Apokalüptiline talv enne maikuud

Kui oled kusagil Nõmme metsade vahel ja ilma poolest oleks nagu rohkem november kui peagi saabuv 1. mai, ei ole riidest slipid ja paljad pahkluud just kõige parem variant. I swear, et kui ma hommikul koorilaagrisse sõitsin, tundus ilm päris kevadine, paraku oli meie tagasiteel olukord kardinaalselt muutunud. Sellele lisasid helgust L ja A, kellega sai valu jagada. Pärast nendest lahkumist mu tõelised kannatused aga alles algasid, sest bussilt maha tulles tuli hakata kodu poole orienteeruma, mis ei olegi nii lihtne, kui sa: a) ei tea, kuhu täpselt minna tuleks, b) kogu su silmnägu on täitunud tuisuga ja c) sul on lihtsalt nii pagana külm.

Taeva abiga (okei, seekord oli taevas pigem vaenlaseks) jõudsin koju, kust oli vaja aga pärast kiireid kuivatustöid kohe edasi liikuda. Nüüd ma vähemalt teadsin, mis väljas toimub ja mil määral tuleks end uueks matkaks ette valmistada. Enne konsulteerisin veel teiste ohvritega, kes enda varustust kirjeldasid.

 mul oli näomask

kapuuts peas suur karvane

ja prillid ees

nägu oli 0% näha

inimesed vaatasid imelikult

Mari-Liis

mul on müts praegu ja suusapüksid

ja siis panen salli nagu silmadeni

ja prillid

ma ei näe õnneks, kui keegi imelikult vaatab

sest mul silmad nii lund täis

Tõnis

Kui kooriproovi algus on meditatsioon

Kui äsja on möödunud kaheksatunnine tööpäev ning ees ootab veel kolme ja poole tunnine kooriproov, siis lihtsalt ei jää muud üle, kui hinnata neid teisipäevaõhtuseid meditatiivseid hetki, mida laulmine pakub. 

Mitukümmend koorilauljat enne proovi, kõik pikali põrandal, kuulamas rahustavat meeshäält, mis kirjeldab suve, männimetsa ja pehmet sammalt. 

Elus võiks rohkem olla selliseid hetki, mil on aktsepteeritav end lihtsalt keset põrandat pikali visata :D

Varjupaigast elu esimesse balletitrenni

Et ma polnud pikka aega varjupaigas käinud, võtsin eesmärgiks seda möödunud nädalavahetusel kindlasti teha. Õnneks nõustus T kohe kaasa tulema.

Varjupaigast saime jalutamiseks 7-kuuse koerapreili, kes ei suutnud oma õnne uskuda ja valdava osa ajast läbi õhu lendas. Varjupaiga sisekorraeeskirjad näevad ette, et "koer ei tohi jalutada sind, vaid sina pead jalutama koera", ning kui T suutis koera jalutades seda põhimõtet järgida, siis mina sörkisin läbi metsa kõikjale, kuhu nelja käpaga juht mind suunas.

Kuidagi kujunes looma nimeks Maali.

Mis on elu mõte? Kas homne on parem kui täna? Millal lakkame tõeliselt olemast? Kas aeg toob vastuseid või üksnes küsimusi?

***

Hiljem viis T mind ära elu esimesse balletitrenni, kus E juba stuudios ees ootas. Õigupoolest oli ta mind ammu sinna kutsunud ja kuigi esimene tund näis hirmutav, tuli see millalgi siiski ära teha. Nagu on öelnud klassikud, you only live once.

Kuigi kui viimati vaatasin, olid ennast tundi registreerinud vaid neli inimest, leidsin (napilt) kohale jõudes eest stuudiotäie balletihuvilisi. Mõnel olid isegi need päris balletisussid jalas ja puha.

Tund algas ja minu õnneks paigutati meid E-ga kohe veidi edasijõudnumate baleriinide taha. See tuli igati kasuks, sest ma polnud prille kaasa võtnud ja treener jäi minust valgusaastate kaugusele. Järgnesid painutused, sirutused, prantsusekeelsed mõisted, pöörded, hüpped, piruetid ja graatsia. 75 minutit võttis üsnagi võhmale, aga päris baleriini tunne tuli ja järgmine kord lähen juba enesekindlamalt tagasi. Algajate jaoks tehtud balletivideote vaatamine tuleb ka loodetavasti kasuks. Eile töölt koju jõudes harjutasin kodus näiteks piruetti nii kaua, kuni süda natuke pahaks läks ja pea ringi käima hakkas :D 

Keeletoimetajaks olemise plussid (mõned neist)

1. Keeletoimetajana võid kindel olla, et aastas on vähemalt üks aeg, mil sa ei pea kartma tööpuudust. See on kevad, lõputööde aeg. Aeg, mil sind ei palu oma lõputöid toimetama ainult sõbrad-kolleegid, vaid ka täiesti võõrad inimesed, kellele on sind soovitanud mõni ühine tuttav. Aastaid tagasi poleks ma osanud küll arvata, et hakkan töödele ei ütlema, aga praeguseks suudan seda juba teha ilma suuremate sisevõitlusteta. Sest vanusega tuleb paratamatult mõistmine, et lisaks pidevale töö tegemisele oleks vaja aega, et teha muid toredaid asju, nagu magamine ja söömine. Mingi hetk saab graafik täis. Ja see on okei.

2. Mõtlesin sellele, kui paljud inimesed igal aastal toimetusabi paluvad, ja minus tekkis küsimus, miks meie baka ja maka lõpetamise ajal see teema kuidagi üldse aktuaalne polnud. Siis meenus mulle, et enamik mu ülikoolikaaslastest olid keeleteadlased ja tõenäoliselt lihtsalt ei vajanud enda töödele keeletoimetust, saades sellega ka ise hakkama. Seega on kogu see mure, kuidas oma lõputöö keeleliselt õigeks ajaks korda saada (ja selle eest veel raha välja käia), meist mööda läinud. 

3. Sa võitled ülla asja eest. Võib-olla ei seostu keeletoimetamine esimesena mingi ülla ja maailma nähtavalt paremaks muutva alaga, nii nagu seda teevad näiteks tuletõrjumine või korrakaitse. Aga vahel tunnevad missioonitunnet isegi keeletoimetajad. Mina tundsin seda hiljuti paar päeva tagasi, aidates ühte teksti toimetada. 

Koos teiste asjadega soovitasin autoril ühe sõna ära muuta ning selle selgemaga asendada. Ta ütles ei. Miks? - Sest see on nii hea hägune sõna. - Aga hägune tähendab, et sellest ei saa kõik ühtemoodi aru ju? - Jah. See ongi just hea, et ei saa. 

Kui kõigi inimeste eesmärk oleks väljenduda häguselt, et nende kirjutatut-öeldut saaks mitut moodi tõlgendada, siis jõuame varsti olukorrani, kus räägime üksteisega, ilma üksteisega tegelikult rääkimata. Kirjutame midagi ega tahagi, et keegi sellest aru saaks. Matame selgust ja konkreetsust aina enam sõnadega, mis jätavad meist suurema, targema ja tähtsama mulje. Mida Johannes Aavik selle peale ütleks? 

Seega ma luban, et võitlen edasi, mis siis, et vahel tundub, justkui tuuleveskitega. Teisipäeval kogunesid ühte Tallinna Ülikooli aulasse mitukümmend keeletoimetajat, kes tõestasid, et ma ei võitle üksi. Ja tegelikult on peale keeleteadlaste veel nii palju inimesi, kes keele vastu huvi tunnevad, kes tahavad küsida, arutleda, uusi sõnu luua ja vanade tähenduse üle mõtiskleda. Nad on kõikjal me ümber, olemata kunagi üheski eesti filoloogia loengus käinud. Olge te tervitatud. 

püüa vaid lugeda kokku 
kõik käed
mis alati aplalt
su poole on sirged
määrida palsamit soontele veenis
mis kõikidel kaarduvad 
vibuna pinges
täna sa kedagi päästma ei pea
kui vajabki abi
see murtute hord
tule viin su nüüd koju
ju ometi tead
et ennastki aitama pead
mõnikord

kui haarabki kinni
sust käsi või paar
peal tolmune häda
ja pettumusrusu
siis ütle
et kedagi aitad sa juba
on temagi tähtis - 
nii ütle
ja usu

homsetes järgmistes hetkedes kunagi
julgeme, oskame, tahame
praegu me vabadust ihkavad südamed
üksteise ees veel ei avane

kui oleksin ainus
kui olekseid poleks
kui kardaksid jääda must ilma
esimest korda siis võib-olla vaataksid 
kauem kui korraks
mul' silma

Asjad, mida purjus meessoost sõbrad ütlevad ehk nädalavahetuse special

(Istub, käed diivani seljatoele laiali laotatud) 

"Ega sind see käsi ei häiri? See pole sinule."

***

(Küsib neiu käest)

"Noh? Mis tooted sul on?"

***

"Oi, kui ilus naine tuleb! Nii kõrge!"