Poetry Springi festival Leedus ehk seitse esinemist viie päevaga. 3. päev

Esimene road-tripi päev, mil pidime sõitma Alytusse: linna, mis asus Vilniusest umbes 86 kilomeetri kaugusel.

Ärkasin vara ja sõin kiiresti all restoranis hommikust, sest väljasõit kirjanike maja eest pidi toimuma juba kell 9.30. Reedel ja laupäeval toimuvate autoretkede eesmärk oli meid teiste külalispoeetidega lahku ajada, et me kõik saaksime rohkem ka kohalikega tutvuda. Nii kohtusingi kirjanike maja ees kuue leedukaga, kellest üks oli meie autojuht. Meid kõiki aeti üheksakohalisse mikrobussi, mis hakkaski õige pea Alytuse poole sõitma. Mehed, naised, noored, vanad – autos viibivate poeetide seltskond oli mitmekesine. Meiega istus ka üks vanadaam, kes oli lisaks luuletajale ka mingi uhke leedu näitlejaprimadonna, aga talle ma vist üldse ei meeldinud, sest ta vaatas mind pidevalt sellise pilguga, nagu tahaks mind sellesama auto rataste alla visata :D Üldse oli selles autos viibida kuidagi... hõre, sest minu kuuest kaaslasest vaid pooled (need nooremad) rääkisid inglise keelt ja kuidagi raske oli (eriti alguses) inglise keeles suhelda, kui kõik omavahel leedu keeles lävisid. Minuga istusid viimastel istmetel Alina ja Dominika, kes olid enam-vähem minuvanused, kuigi kindlasti nooremad, ja kes valitsevat keelebarjääri kogu selle retke ajal leevendada aitasid. Aga ma ei olnudki vist, jah, seda väga varem kogenud, et ei saa võõrastega keelebarjääri tõttu suhelda, ei saa nendega seetõttu ka tuttavamaks, ja see pani mind end teistest kuidagi kaugena tundma. Karavan liikus aga muudkui edasi ning aeg-ajalt oli täitsa lahe mõelda, et sõidan siin kuskil Leedu maanteel, kuue võõra leedu luuletajaga teise linna esinema. Keelebarjäär või mitte, meil kõigil oli ikkagi üks missioon ja asi ajada.

Meie esimene peatuspaik Alytuses oli talumuuseum, kus üks hästi tore muuseumitöötaja mulle privaatse ingliskeelse lühituuri tegi. Seejärel suundusime ühte välikohvikusse, kus said tasuta jooke ja magusat need, kes tahtsid. Ma piirdusin siiski jääteega ja ega keegi teine ka alkoholi joonud, ikkagi professionaalid, eks. Ühtlasi liitus esimeses esinemiskohas meie seltskonnaga paar Alytuse kohalikku luuletajat, kellega koos pidime päeva jooksul esinema.

Ilm oli taas kuum. Alytuse rahvast soojendasid 28 plusskraadi

Kuna meie improviseeritud „lava“ jäi üsna liikluse lähedale, ei olnud tänavamüra tõttu kõiki esinejaid väga kuulda, aga et kõik lugesid oma tekste leedu keeles, poleks ma neist nagunii aru saanud. Ise lugesin taas eesti ja inglise keeles, Alina abiga, kes oli mu tekstide leedukeelsed tõlked esitamiseks kaasa võtnud. Edasi hoidsingi pigem tema ja Dominika, st noorimate ligi, kuigi vahetasin paar sõna ka meie grupi kolmanda inglise keelt rääkiva inimesega, kelleks oli üks matemaatikust (?) meespoeet. Ta tõdes, et on mitu korda lausa rattaga Saaremaad külastanud ja et talle väga meeldis. Muu hulgas õpetasime teineteisele mõne leedu- ja eestikeelse sõna.

Vasakult: meie giid, meie päevase seltskonna juht ja kohviku peremees

Kui seda oravakest lõua alt sügada, tekib kuuldavasti vastupandamatu soov... lugeda!

Meie järgmine peatus oli Alytuse juudi sünagoog ja surnuaed, mõlemad äärmiselt impressiivsed. Surnuaia kirikus toimus veel mingi üritus ka, aga me seda lähemalt inspekteerima ei hakanud.

Sünagoogis oli lahe näitus

Siis tuli lõunasöögiaeg. Toitumine oli meile korraldatud ühe surnud leedu luuletaja majamuuseumisse. Seal olid ka hästi armsad tädid meid vastu võtmas, kes taas minuga keele pärast suhelda ei saanud, aga see-eest leidus laual igasugu isevalmistatud (!) suupisteid. Koos meiega vahepeal liitunud kohalike luuletajatega oli meid nüüd kokku 12 ja keelebarjäär sai veelgi tuntavamaks. See kogemus pani tegelikult mõtlema, kui palju ma ise olen samamoodi käitunud, kui näiteks mõnel peol on olnud ainult üks välismaalane, kes eesti keelt ei räägi. Muidugi on lihtsam ülejäänutega oma keeles edasi rääkida, mitte ainult ühe inimese pärast kogu keelt muuta, eriti kui sa seda vahenduskeelt nii hästi ei oskagi. Aga jah, mul pole inglise keelega mingit probleemi, seega ei saa ma seda vabandusena kasutada. Püüan end teinekord parandada. Raskeimatel hetkedel aitasid Dominika ja Alina jälle hädast välja ning aja möödudes püüdsid teisedki minuga veidi suhelda, sh kehakeeles.

Majamuuseumi alumine korrus oli täis isetehtud nukke. Miks, ma ei tea

Luuletaja töötuba, kus avanes äärmiselt inspireeriv vaade

Kui olime muuseumis veidi ringi vaadanud, sõidutati meid autoga päeva teisele esinemisele, mis toimus järgmise muuseumi tagahoovis. Seal oli nii nunnu. Esinejate jaoks oli „laval“ pikk laud veeklaasidega, mille ees seisis statiiviga mikrofon, nii et kui keegi meist esinema läks, siis tõusis ta lauast ja läks selle ette mikrofoni taha. Mõlemad esinemised sujusid iseenesest väga hästi, jäin oma etteastetega igati rahule, mida sugugi mitte iga kord ei juhtu. Pärastpoole hakkas väga kõvasti vihma sadama, aga napilt enne tõelist paduvihma jõudsime kahes voorus ikkagi ära esineda, lilled-kingitused vastu võtta ja siseruumidesse pageda, taas ümmarguse laua ümber sööma. Selleks ajaks näis mulle juba, et olen selle päeva jooksul nende inimestega ometi kuidagi lähenenud, leedukad ja eestlased ei tundunudki nii erinevad. Mõlemad oleme sama tasased, võime veeta pikka aega vaikuses ja avaneme võõrastele aeglaselt. Õhtusöögi ajal suhtlesime juba rohkem, tuli välja, et mõni Alytuse kohalikest poeetidest oskab ka pisut inglise keelt, mis võimaldas meil näiteks Eesti ja Leedu signatuurjookidest rääkida. Nii mõnigi lauast teadis Vana Tallinna ja kiitis seda taevani, seevastu Riia palsam ei meeldinud neile üldse :D

Muuseumi tagahoov on külalisteks valmis

Tagasiteel Vilniusse rääkisime Dominika ja Alinaga eestlaste ja leedukate iseloomust, jaanipäevast, meie Eesti ja Leedu lemmiklinnadest, luuleprõmmu skeenest Eestis ja Leedus ning muust. Ilma nendeta oleks see päev kindlasti raskem olnud. Tagasi kirjanike maja juurde jõudsime veidi pärast kella kaheksat, sealt suundusin oma uue lillega hotelli. Lill oli sedapuhku üsna pikk, mis tähendas, et vajasin pikemat vaasi, hotellitoa veeklaasid poleks enam aidanud, nagu seni. Küsisin vaasi retseptsioonist, kus mind hoopis baari edasi suunati. Baaridaam andis hea kõrge vaasi ega küsinud isegi, mis toast ma olen.

Poetry Springi festival Leedus ehk seitse esinemist viie päevaga. 2. päev

Staari elustiil tähendas, et korraldajad olid meile igaks päevaks ka hotellis hommikusöögi orgunninud. Restoranist leidsin eest juba Monica, kellega koos sõime, aga hoidsin kellal silma peal ja lahkusin aegsasti, et jõuaks veel enne järgmist, kell 11 algavat esinemist pesemas käia ja end ilusaks teha. Hommikusööki käisin üldiselt ikka niimoodi otse voodist söömas, et uhke hotelli kaunitest ärimeestest-naistest külalised kindlasti mõtlesid, kuidas säärane tuust endale niisuguse ööbimiskoha luksust üldse lubada saab :D

Järgmine esinemine toimus samuti kirjanike liidu majas, sedapuhku teisel korrusel White Hallis. See kujutas endast rahvusvahelist konverentsi eri riikide luuletajate vahel, kõik me olime saanud varem ülesande kirjutada lühike raport teemal “Signs of Times in Poetry”. Esineti kõiksugu huvitavatel teemadel, toodi tsitaate filosoofiast ja kultuuriteooriast, mõni jõudis isegi mütoloogiani, tõlgendusi leidus väga erinevaid. Ma ise kajastasin peamiselt kahte teemat, milleks olid interneti mõju (iseäranis noortele) ja ühiskondlikult tähtsad teemad luules (LGBTQ+ õigused, feminism, rassism, kliimamuutused, sõjad jne).

Osalejate seas oli igas vanuses ja soos poeete: Leedust, Poolast, Jaapanist, Ukrainast, Rumeeniast, Prantsusmaalt ja mujalt. Meil oli seal mikrofonid ja kõrvaklapid, kuhu jooksis kahe tõlgi sünkroontõlge, juhuks kui kõneleja juhtus rääkima keeles, mida keegi ei adu. Ma timmisin kõik etteasted muidugi selles masinavärgis inglise keele peale. Tõlgid istusid samas ruumis eraldi kabiinis ja olid väga tublid.

Konverents inspireerivalt kaunis keskkonnas

Asjalikud

Pärast konverentsi kogusime end mõniteist minutit oma hotellitubades, et edasi minna kunstimuuseumi, kus meil oma luuletajate seltskonnaga esinemisi plaanis polnud, küll aga ootas meid seal kohtumine Vilniuse linnapeaga ja pärast väike mõnus sotsialiseerumine-lõunasöök muuseumi hoovis. Jõudsin sellele üritusele veidi liiga vara kohale, sest sain kellaaegadest valesti aru, sestap olin üsna ärevil, kui tükk aega kahe võõra inimesega tühjas muuseumis istusin :D Üks võõras proua istus varsti mu juurde ja oskas isegi inglise keelt, sest tuli välja, et tegu on tõlkijaga. Seal pidigi hakkama mingi Leedu luuletajate-tõlkijate auhinnaüritus, kuhu meiegi siis kutsutud olime. Igatahes rääkis proua oma huvitavast elust, ta oli lisaks Leedule elanud ka näiteks Siberis ja Portugalis. Kui ürituse alguseni jäi vaid kümme minutit, olin ikka juba üsna mures, aga kohe saabusid ka Indre, Monica, Yuki ja teised ning (õige!) ürituski algas. Leedu keeles rääkiva linnapea ja laureaatide jutust ma muidugi eriti aru ei saanud, aga vahepeal võis nautida kahe puhkpillimängija kauneid etteasteid ja Indre esitles meid ükshaaval Poetry Springi väliskülalistena ka, nii et vahepeal sai kohalt tõusta ja rahvale lehvitada. See tädi, kellega alguses sõbrunesin, pälvis ka tähtsa auhinna, olin oma uue sõbra üle uhke. Muu hulgas kuulsime korduvalt selgeksõpitud leedukeelset sõna, mida saime noil päevil korduvalt kasutada: ačiū! (tõlkes „aitäh“).

Kui ürituse ametlik osa lõppes, suundusimegi kõik tagahoovi, kus aitasin võõrastel prouadel tuvastada alkoholivabu jooke, sõin ohtralt suupisteid ning sõbrunesin rohkem prantsuse poeedi Yekta ja jaapani poetessi Yukiga, aga kaua me seal polnud, sest õhtul ootas ees veel üks esinemine, enne mida tahtsime kõik veidi hotellis valmistuda.

Väga nauditav puhkpillietteaste

Yekta, mina, Monica, Indre ja Yuki muuseumi äftekal

Kolmas esinemine toimus jällegi kirjanike majas, aga alumise korruse saalis, mis ei jäänud muidugi kuidagi alla ülejäänud hoone suurejoonelisusele. Esinemine oli iseenesest üsna sarnane eelmise päeva omale: lugesime kõik enda originaalkeelseid tekste, millest leedu tõlkijad omakeelse (raamatu)versiooni ette kandsid. Seekord saime esinemiseks pisut vähem aega, sest kui eelmine päev olime esinenud vaid neljakesi, siis neljapäeval astusid lavale kõik külalised. Nagu eelmine päev, võtsin nõuks esineda võimalikult palju peast. Iseenesest pole laval üles astuda raske, minu jaoks tuleb peamine väljakutse just sellest, kui peab oma tekste peast ette kandma. Tegelikult ju otseselt ei pidanud, teised lugesid suuremjaolt ikka alati paberilt. Aga nagu olin alguses otsustanud olla luuletustega veits rebel, otsustasin ka, et panen end selle reisi ajal proovile, esinen peast ja vaatan, kuidas läheb. See tasus igati ära, sest aeg-ajalt patsutasid teised poeedid ikka õlale ja tunnustasid selle eest, et mul tekstid peas on. Samas, kui oled mõnda teksti ikka juba nii palju varem esitanud, siis eks ta paratamatult ikkagi pähe kulub, mistõttu tegelikult mingit suurt tööd lavamaterjali päheõppimisega enam polnud. Eriti lahe oli see, et Yekta Prantsusmaalt mängis lisaks oma luuletuste esitamisele klaverit, mis kõlas imeliselt.

Kuulamas, mida kaunist korraldajad mu kohta räägivad :D

Kui poeedid on mitmekülgselt andekad

Tore, et taas oli mulle kaasa elama tulnud üks teine naine Vilniuse saatkonnast, kellega pärast veel mõnusalt juttu ajasime. Mõnus, et publikus istus vähemalt üks inimene, kes mu eestikeelsetest tekstidest tõlketagi aru sai. Hiljem oli meile kirjanike maja ülemisel korrusel äärmiselt rikkalik õhtusöök korraldatud, seda nautisime kohe tükk aega. Söömaaega saatis taas Yekta klaverimäng, minu lemmik oli “Troonide mängu” põhimeloodia. Ühtlasi jõudsime rumeenlase Monicaga üsna sügavate teemadeni, rääkisime meestest, suhetest ja karjäärist ning niisugused avameelsed vestlused võõraga polnud üldse kuidagi kummalised, sest nagu juba varem välja tuli, on Monica (täitsa ametlikult) dialoogispetsialist. Kui ta on minust ca kümme aastat vanem, saime Poetry Springi ajal väga headeks sõpradeks, üks osaleja ütles, et oleme “seltskonna beibed” :D

Kui rahvas laiali vajuma hakkas, otsustasid beibed, et kojuminekuks on veel vara, seega jalutasime kuni päikeseloojanguni Vilniuse peal, külastasime ühte kaunist parki, tegime turistipilte ja tundsime rõõmu, et ei ela kortermajas, kust kostis VÄGA valjut klubimuusikat ja tundus toimuvat midagi ülekäte läinud korteripeo laadset.

Veidi teistsuguseid linnaruumi stiilinäiteid

Jumal tänatud, et me siin ei ööbi :D

Poetry Springi festival Leedus ehk seitse esinemist viie päevaga. 1. päev

[Poezijos pavasaris ehk Poetry Spring on iga aasta kevadel toimuv luulefestival, mida korraldatakse Vilniuses. Tänavu peeti seda juba 60. korda. Lisaks leedukatele osalevad seal alati ka poeedid teistest maailma riikidest, alati on kaasatud vähemalt üks luuletaja Lätist ja Eestist, sest Balti riigid on sõbrad. Üks festivali korraldajatest ja Leedu kirjanike liidu liige Indre Valantinaite kirjutas mulle juba mitu kuud tagasi, kas ma ei tahaks seekord eestlasena osaleda. Programm lubas lisaks võimalusele oma luulet esitada ka osalust konverentsil, mil teemaks “Signs of Times in Poetry”, tasuta reisi ja viiepäevast elu Vilniuses, mõningast tasu ning muidugi uusi rahvusvahelisi sõpru. Kui see kõik sobis Doris Karevale (kes osales festivalil eelmine aasta), sobib see ilmselgelt ka mulle.]

 *

Niisiis, esimene päev. 

Ärgata tuli üsna vara, et kella üheksasele lennule jõuda, aga reisimisega seoses pole see mind kunagi häirinud. Lend oli igati sujuv, jõudsin Vilniusse isegi pisut enne määratud aega, ja ei läinudki kaua, kui kohtusin lennujaamas kauni Indrega, kes oli mulle vastu tulnud. Autos andis ta mulle lisaks ülevaatlikule korralduslikule infole ja ürituste kavale uhke Poezijos pavasarise / Poetry Springi paksu roosa almanahhi, kust leidsin ka oma viis luuletust, mille tubli Agne Bernotaite oli leedu keelde tõlkinud. Vägev!

Lennujaam oli hotellist vaid umbes 6 km kaugusel, aga hotellis selgus, et sisseregistreerimiseni läheb veel paar tundi aega. Kinnitasin Indrele, et sellest pole midagi, võin juba üksi veidi linna avastamisega algust teha ja paari tunni pärast naasta. Selline omapäi võõras linnas jalutamine on minu arust üks lahedamaid asju üldse. Imetlesin Vilniuse katedraali, käisin Nerise kaldal jalutamas ja hellitasin aeg-ajalt pilguga oma luuletuste leedukeelseid tõlkeid. Pärastpoole istusin ühe söögikoha terrassile, tellisin alkovaba rabarberikokteili (sest õhtul ootas ikkagi juba esinemine ja ma olen professionaal, eks) ning imelise lõhe kartulipudru ja salatiga, küll see oli maitsev.

Neljapäeval pidime kohtuma kõigi välispoeetidega, neid oli nii Ukrainast, Poolast, Jaapanist, Rumeeniast kui mujaltki.

Õrnad hetked oma leedukeelse luule lummuses :D

Vilniuse katedraal

Mõttepaus Nerise kaldal

Gediminase torn

Ilus ja innocent

Hotell oli üks kaunimaid, kus ma olen ööbinud, ma pidin kreepsu saama, kui oma luksuslikku tuba nägin. Ja kui lisada veel asjaolu, et sain seal üksinda laiutada, tekkis kohe tõeline staari tunne. See süvenes, kui asusin õhtuseks esimeseks ülesastumiseks oma tekste harjutama, niisuguse eluga võiks täitsa ära harjuda.

Ettevalmistused

Vahepeal käisin ka toidupoes, kohe hotelli kõrval oli Lidl ja Rimi, väga mugav – iseäranis põhjusel, et Rimis sai (nagu Eestiski) iseteeninduskassat kasutada, ei pidanud isegi kassapidajatega suheldes keelebarjääriga riskima.

Kui olin (hoolimata professionaalsusest) siiski ühe esinemiseelse õlle joonud ja natuke vaarikaid söönud, läksingi kirjanike liidu majja, mis asus hotellist vaid 3 minuti kaugusel. Leedu kirjanike liidu maja on tõeline palee, väljastpoolt tundub üsna tavaline hoone, aga sees ootavad lühtrid, punase vaibaga trepid, ajalooline mööbel ja uhkelt maalitud laed. Meie esimene esinemine toimus küll maja sisehoovis, aga kaunis nägi välja seegi. Tutvusin esimeste välispoeetidega, kelleks olid Monica Rumeeniast/USAst, Marija Luize Lätist ning Yuki Jaapanist. Marija Luizega tegime veel nalja, et meil on põhimõtteliselt sama nimi, lihtsalt oma riigile kohases vormis. Neljakesi esinesimegi, täielik girl power. 

Meie esitasime siis kõik enda keeles originaaltekste, pärast mida lugesid Poetry Springi raamatu tõlkijad publikule leedukeelseid tõlkeid. Inglise keelt kuulis aeg-ajalt ka, ma ise näiteks lugesin oma ingliskeelse menstruatsiooniteemalise luuletuse, pärast mida kiitis mind Rimas, üks tõlkijatest, kes lisas, et ta ei usu, et ükski leedu naine julgeks sellist teksti kirjutada, veel vähem esitada. Selgus, et leedukad pole nii aktiivsed oma kehalisi protsesse ja selliseid, hmm… riskantsemaid teemasid luules kajastama, nende stiil on veidi rahulikum ja traditsioonilisem. Eks ma hotellis tekste valides veidi mõtlesin, kas julgen seda luuletust esitada, võib-olla isegi mitte seda, kas julgen, aga kas see on kohane, ega keegi solvu. Aga siis otsustasin, et olengi seal üritusel algusest peale niisugune veits rebel ja vaatan, mis nad teevad :D Tuleb ikka iseendaks jääda.

Leedu kirjanike liidu hoone, mis oli kunagi (Poola?) mõis

                              Eluga rahul

Pärast esinemisi tuli üks naine minu juurde, tänas (eesti keeles!) ja kinkis mulle kimbu piibelehti. Tuli välja, et tegu oli Vilniuse Eesti saatkonna esindajaga, niii armas, et rahvuskaaslased nõnda kokku hoiavad. Hiljem saatsin talle veel tütre jaoks ingliskeelseid luuletusi ja ta pakkus, et kui tahan näha Vilniust, mis turistidele tavaliselt märkamatuks jääb, võin temaga alati ühendust võtta.

Kuigi oli juba päris hilja, ei raatsinud justkui veel hotelli minna, jalutasime hoopis Monica ja tema tõlkija Rimasega veidi Vilniuse tänavatel, tegime turistipilte ja nautisime suvisel väliterrassil salatit, kõrval kosutav Leedu õlu.

Nii oligi esimene päev Poetry Springi mõnusalt õhtusse saanud.

Üks unenägu maailmalõpust ja sõjast

Nägin unes, et Eestit ootas ees mingi katastroof – kõik teadsid seda, aga mitte seda, milline katastroof täpselt. Suurimad panused olid veeuputuse peal. Rahvas valmistus, kohustuslik oli pakkida (veekindel) seljakott mõningase söögi-joogikraami ja muu vajalikuga. Meil oli isegi kellaaeg: täna kell 17.00. Mõni oli paanikas, mõni valmistus rahulikumalt, mõni ei uskunud, et üldse midagi juhtuma hakkab.

Ise osalesin veel mingis suhtesaates, kus tuli endale maailmalõpuks kaaslane valida. Sattusin saate formaadist tulenevalt paari ühe oma tuttava noormehega, väga rahul ma selle match’iga just ei olnud. Aga noh, maailmalõpuks käib küll.

Olime nende saates osalenutega hiljem grupina koos, kell liikus määratud ajale üha lähemale, aga veel jäi paar tundi aega. Mul oli kott iseenesest pakitud ja kaasas, aga taipasin äkki, et mobiiltelefon oli veel koju jäänud. Natuke ohtlik oli juba väljas liikuda, sest asjad võisid hakata juhtuma ka varem, aga uskusin, et ega nad nii vara ikka hakka. Seega ütlesin teistele, et käin korra kodus ära ja tulen kohe tagasi.

Liikusingi oma korteri poole, kui äkki läks taevas mustaks. Kuulsin hävitajate mürinat ja kui üles vaatasin, nägin, et see oligi täis hävituslennukeid ja kogu ilm allatulistatud kuule täis. Jooksin ruttu ühe kuuri katuse alla peitu, aga see oli liiga kitsas ja võimatu oli niisugusest kuulirahest pääseda. Sain pihta.

Üks venelasest naine leidis mu, võttis sülle ja viis haiglasse. Kui me palati uksest sisse jõudsime, oli seal kuus voodit, igaühes lebas juba inimene, ühes aga suur segavereline koer. Sain aru, kuidas mind toonud naine kellelegi teisele vene keeles karjus, et pole muid kohti peale koera voodi. Nii pandigi mind selle koera kõrvale, kes oli väga sõbralik ja kukkus kohe lakkuma. Heitsin pilgu oma kehale, tundus, et käed-jalad on mul vähemalt veel alles, aga kuulihaav mu seljas tegi voodi kiiresti üsna veriseks, see pani veidi muretsema. Nagu seegi, et mul polnud ei oma seljakotti, telefoni, ega mitte ühtegi isiklikku asja kaasas. Mõtlesin hirmuga, kui igav mul hakkab, kui pean pikemaks sinna jääma. Vähemalt oli mul koer seltsiks. 

Kuidas ma langevarjuhüpet tegemas käisin (ja puu otsa maandusin)

ENNE

Mõtlen kogu aeg, et need on mu viimased hetked. Viimane kord, kui Hesburgeri tortiljat söön. Viimased korrad kontoris – tuleb kõigiga viisakas olla, kontorijuhti asendada siis, kui ta tahab. Püüan enne toda saatuslikku hüpet saada males reitinguks 1200, näha ära nii “Barbie” kui ka “Oppeheimeri”, varasemast tihedamini vanaemale helistada.

Tööl on kõige megaüllatunud, et oma elu esimese langevarjuhüppe üksi teen, mitte tandemina. Ma ei näinud selles varem mingit probleemi, aga nüüd teeb natuke ärevaks see, et kõik nii imestunud on. See ka, et teooriaosa õppimiseks läheb neli tundi. Neli tundi tuleb õppida, kuidas mitte ära surra. Mitte kümme minutit, üks tund, kaks tundi. Neli tundi.

Köögis rääkis 50ndates kolleeg, et kinkis ka hiljuti abikaasale langevarjuhüppe. Et muidu igati sportlik ja ettevõtlik mees, aga hüppama kunagi ei läinudki. Ütlesin siis, et ega jah, võib juhtuda, et see siin on mu maise eksistentsi üks viimaseid kohvisid. Aga ei saa kurta, hukatuse lävel maitseb kõik paremini.

Täna õhtul on koolitus. Ausalt öeldes kardan ma rohkem selle sotsiaalset, võõrastega lävimise külge kui reaalset lennukist välja hüppamist. Introverdi asjad.

Muu hulgas kuulsin, et varsti ilmub mu uuest novellikogust esimene arvustus. Ma ei saa ju enne selle lugemist surra, ega?

KOOLITUS

Koolitusele sõites vaatan natuke inimesi rahvarohkes bussis ja mõtlen, kes võiks nendest veel minuga samasse kohta minna. Natuke eemal seisab noor kutt, sõjaväemustrilise nokamütsi ja rohelise T-särgi, millegipärast on mul täiega tunne, et ta tuleb ka koolitusele – äkki isegi juhendajana? Samas tundub ta selleks veits liiga noor olevat, tahaks ikka sellist megakogenud venda. Mul on natuke kahju, et üks soliidne portfelliga vanakooli vanapapi bussist juba Hiiu peatuses välja astub, täiega oleks tahtnud näha, kuidas ta lennukist välja hüppab.

Kohal oli 14 õpilast, kellest 3 (koos minuga) naissoost, ülejäänud olid mehed. Tundus, et vanuselt jäi enamik rahvast kuskil 25 ja 35 vahele, paar tükki olid võib-olla nooremad-vanemad. Alguses saime kõik paberid, mille pidime ära täitma ja kus oma allkirjaga kinnitama, et oleme siin vabatahtlikult, valmis vigastusi saama ja teadlik võimalusest ka Liiva-Annusega kohtuda. See võimalus kedagi siiski ära ei hirmutanud, kõik kuulasid loengu ilusti lõpuni. Koolitaja ise oli supertore, tegi palju nalja (sh musta huumorit), aga samas professionaalne ja konkreetne. Hästi huvitavalt rääkis ka, see oli vist üks kõige kiiremini möödunud 3,5 tundi mu elus. Tundus nagu oleks ainult tund aega läinud. Tüüp rääkis, et on ise teinud üle tuhande hüppe ja vist neli tükki ainult on kuidagimoodi kehvasti läinud, aga ei midagi hullu. Alates 300. hüppest pidi asi vist ohtlikuks minema, kus tekib teatav salakaval ülbus-kindlus, siis mingi hetk tõmbad jälle normiks ära. Kusjuures, too tüüp, keda bussis nägin, oligi ka sellel koolitusel! Küll kuulaja rollis.

Saime nelja tunni asemel kolme ja poolega hakkama, aga teooriat oli ikka väga palju. Langevarju osad, väljahüppeasend, kontrollietapid pärast langevarju avanemist. Kaks lehekülge erinevaid tõrkeid, mis võivad maa poole langedes tekkida, ning kuidas neid üksi lahendada. Kusjuures, näiteks viivitus langevarju avanemisel võib tekkida sellest, kui hüppaja on liiga kerge, nii 40 kilo kandis. Mõtlesin siis, et ometigi on sellest õlle-burksidieedist kasu, sest 40 kilo ei kaalu ma, noh, ütleme nii, et juba mõnda aega :D Eriolukorrad, kõrguse kontrollimine, tegevus kokkupõrke korral, põhivarjust loobumine ja varuvarju avamine, maandumine ebatavalistesse kohtadesse, maandumisasend, enda vastutuult pööramine, jne, jne, jne. See oli kindlasti kordades raskem ja tehnilisem, kui olin arvanud. Ma mõtlesin alguses, et mis seal siis on, vari seljas, hopsti välja, natuke seal manööverdad, jalad ette ja vsjoo. No sellise tehnika õppimine ei võtaks peaaegu neli tundi.

Videoid vaatasime ka, sh olukordadest, kui midagi nihu on läinud. Üks vend maandus näiteks puu otsas ja murdis puusaluu, sest hakkas kohe pärast lennukist väljahüppamist oma teekonda entusiastlikult filmima ja unustas manööverdada. Instruktor ütles umbes sellise lause, et iga hüpe, pärast mida sa oma jalal minema kõnnid, on hea hüpe :) Ma olin igatahes pärast koolitust rohkem põnevil kui enne. Muidu tuleb nüüd enne täiega õppida, sest materjali on tõesti ülipalju ja enne kedagi hüppama ei lasta, kui ta pole teooriaeksamit sooritanud ja kõik superturvaline. Korraldajad jälgivad ilma ja siis saab äkki juba ülehomme ära teha. Appi.

Õpi, õpi hoolega – siis jääd ellu. Jah, ega see on vist elu tähtsaim eksam üldse

Homme saabki hüppama. 

Täna elan veel oma parimat elu. Ostan šokolaadi-mündimandleid, joon tööl lausa kaks kohvi, käin massaažis, vaatan õhtul “Bridget Jonesi päevikut”, lasen A-l endalt eksamiküsimusi küsida. Mõtlen, mida oleks mugavaim selga panna. Matkapüksid oleks vist hea variant, ainult et kuna kukkusin Norra reisil ühe kalju pealt alla, läksid need veits katki (jah, ohtlik elu on mul veres…). Lisaks on need püksid natuke väikseks jäänud. Aga no jalga lähevad. Ja parem liiga väikesed kui liiga suured vist… ei tahaks küll, et poole lennu pealt püksid jalast lendaksid. Samas see vist polekski eriline oht, need igasugused rakmed hoiavad suht kõvasti sellest, noh, strateegilisest piirkonnast kinni.

 

PÄEV, KUI MA LENNUKIST VÄLJA HÜPPASIN

Poole 9 paiku hommikul hakkasime A-ga Tallinnast sõitma. Kodus süüa ei jõudnud, seega käisime Circle K-st läbi, võtsime vräppe ja kohvi. Teel sinna hakkas tegelt ärevus juba kasvama, aga põnev oli vist ikka rohkem. Paraku keerasime otsustaval hetkel valest kohast ära ja märkasime taevas juba küll paari langevarjurit hõljumas (mis viitas, et oleme lähedal), aga langevarjuhüpete peakontorit paraku mitte. Äkki olimegi keset mingit põldu, kust edasi ei pääsenud, kuid pärast mõningast navigeerimist jõudsime siiski õigesse kohta. Mu vanemad olid juba Tartust kohal, ema mees pidi ka samal päeval hüppama.

Rahvast ootas juba päris palju. Ma pakun, et kuskil pooled (vb isegi rohkem) olid päris profid, kel juba nii mõningi hüpe edukalt selja taga. Üsna varakult suundus nende esimene sats lennukisse, et n-ö muster ette näidata. Aga muud rahvast oli ka. Kaks inimest tundsin oma neljapäevaselt koolituselt ära. Siis olid need, kes hüppajatele kaasa elasid. Ja instruktorid, kes kõike korraldasid.

Kui hoovil seisvad väikesed lennukid (jah, ma olen lennundusterminoloogias tugev) välja arvata, oli natuke selline tunne, nagu oleks maale sõbra juurde tulnud. Mõnus hubaselt maalähedane majakompleks, väikesed lapsed ringi sebimas, kass ja kuldne retriiver, keda sai pinge vähendamiseks lõua alt sügada. Et jah, kõigele ikka mõeldud. Esmalt anti rahvale kätte eksamilehed. Eksam oli neli lehekülge ja midagi üllatavat seal ette ei tulnud, täpselt sama värk, mida koolitusel õpetati. Eeskujuliku õpilasena kirjutasin paberid ääreni täis. Langevarju osad, tegevus pärast lennukist väljahüppamist, varju kontroll, kiired ja aeglased tõrked ning nende lahendamine, varuvarju avamise protseduur (VAATA-HAARA-VAATA-TÕMBA-HAARA-TÕMBA), maandumiseks valmistumine, maandumiskujund ja -asend, etc. Ainult viimase ülesande juures jäin natuke hätta. Seal oli linnuvaates mets, põld ja kaks sinu kui lendaja asukohta. Tuli siis (tugevat tuult ja 400 m kõrgust arvestades) ära märkida esimene ja teine soovituslik maandumiskoht. Natuke raske oli aru saada, kuidas seda täpselt on mõeldud, aga proovisin loogikat kasutada ja kaks ilusat kaarjoonekest tõmmata. Hiljem tuli välja, et teine joonis oligi mul vale, selle puhul poleks pidanud maandumiskujundit tegema, et mitte metsa maanduda, vaid lihtsalt paremale põllule keerata. Üks viga oli mul peale selle veel, ülejäänud vastused õiged. Mõned spikerdasid eksami ajal ka, ma nägin. Isegi mult küsiti vastuseid. Patsutasin retriiverit ja aitasin, kuidas oskasin. Aga no tegelikult peaks ikka ise neid asju teadma, sest kui sa juba üksipäini seal õhus seikled, ega siis enam kelleltki midagi küsida saa.

Kaasaelajas

Läbisin eksami, mis tähendas, et sain paberilipaka, kus peal kirjas erinevad märksõnad alates “maandumisest” ja lõpetades “Daisyga” (langevarjunööride ehk troppide kokkupunumise tehnika pärast maandumist). Nende taha tuli hakata riste koguma, ristide kogumist hõlbustas see, kui vastava praktilise harjutuse instruktori käe all sooritanud olid.

Eksam tehtud, nüüd praktilised harjutused!

Mees, kes meiega praktilisi harjutusi tegi, oli sama tore nagu koolitaja, nad kõik on seal niisugused konkreetsed, abivalmid ja muhedad, oskavad hästi pinget maha võtta ja panevad mõistma, et kõik on tegelt megaturvaline. Alustasime maandumise õppimisest, mis tähendas, et tuli järjest kõrgemalt platvormilt murule hüpata ja siis seal end õigesti üle õla rullida. Ühel korral lõin pea natuke vastu maad ära, aga tundus, et see mu sooritust ei pärsi, seega jätkasin. Kellelegi ei öelnud ka, sest ma tahtsin siiski hüpata, eks ole. Kõige lahedam harjutus oli viimane, seal pidime maa peal seisvast lennukist välja hüppama. Ma polnud varem nii väikeses lennumasinas olnud, see oli juba lahe… ja kui seal ukseavas seisid ja rohule hüppasid, siis muutus kõik kuidagi eriti reaalseks. Et ma tegelt ka teen seda.

Terve päeva olime õpilastena saanud jälgida, kuidas profid lennukiga taevasse suundusid ja sealt end otse meie hoone ette manööverdasid. Väga suure hooga, aga elegantselt ja pehmelt, nad ei teinud isegi seda rullimist, mida meile nuubidele õpetati, vaid maandusid jalgadele nagu kassid, kel üheksa elu asemel vähemalt 20. Kena vaadata kohe. Ütlesin A-le, et ärgu ta mitte lootkugi minu maandumisest samasugust ilu, sest tsiteerides klassikuid: “ma hüppan esimest korda”. Tegelikult öeldi, et algajatena ei maandu me tõenäoliselt maja juures ja seda ei peagi iga hinna eest taotlema – peaasi, et jõuaksime mõnele tühjale platsile ega põrkaks kokku hoonete, loomade, puude, veekogude, elektriliinide või muu ohtlikuga. Olgu juba ette öeldud, et ma ei suutnud seda eesmärki täita.

Viimased ettevalmistused

Ega’s midagi, varsti oligi aeg end 4. tõusule kirja panna, valida välja kiiver (punane, et hästi näha oleks), kõrgusemõõtja vasakule käele, prillid, hüppamiskostüüm ja langevari. Siinkohal ilmutasid erinevad instruktorid taas äärmist hoolivust, sa võid 100% kindel olla, et sind tehakse maa peal täiuslikult korda, kui oled midagi unustanud või valesti paigaldanud. Isegi siis, kui juba hüppajaid täis pakitud lennukiga õhku tõusime, sirutas üks proffidest käe ja sättis mul veel mingit rihma paremini peitu, süda heldis kohe. Vahetasime tüdrukuga mu kõrval abipaluvaid pilke, peale meie rohkem daame lennumasinas polnud. Ta pidi ka esimest korda hüppama ja oli järjekorras enne mind. Hüppajad pannakse järjekorda staaži, kaalu ja muude määrajate põhjal, ma olin vist neljas, kui õigesti mäletan. Ja väljahüppamine toimub nii, et pead, selg ees, lahtise ukse poole liikuma, seal ootab instruktor, kes teeb viimase kontrolli ja võtab ühe julla (meduusi) su langevarjukoti küljest juba enda kätte. Siis ütleb ta “Uksele!”, lähed sinna ukseavasse, tunned, kuidas tuul metsiku hooga vastu vihiseb, vaatad alla, midagi eriti aru ei saa, sest oled nii kõrgel. Pead asendi sisse võtma, parem jalg ees, kõik varbad uksest välja, pea-ülakeha ka – see tundub korraks täiesti absurdne asi, mida teha, kammoon, sa oled sõitvas lennukis 1200 meetri kõrgusel. Aga jaa, adrenaliin juba täiega möllab, siis karjub instruktor “Valmis?”, sa pead ütlema kas “Valmis!” või “Jah!” ja siis öeldakse sulle “Mine!”. Ja sa hüppad lennuki ukse pealt tühjusse, nagu psühhopaat.

See on ebareaalne kogemus. Tuul rebib su hooga taha, tunnetad atmosfääri jõudu, ümber pole kedagi ega midagi, ainult sina, tuul ja taevas. See hüppamise hetk ja paar järgnevat sekundit – seda tunnet on raske sõnadega kirjeldada. Süda on kurgus, sa kukud metsiku kiirusega, adrenaliin möllab. Harva saab olla nii üksi, tunda, et kõik sõltub ainult sinust, järgmise 3 minuti jooksul saad loota ainult iseendale, see on võimas. Siis tunned äkilist raputust, justkui su seljakott (koos langevarjuga) tahaks minema lennata, aga ei – lihtsalt langevari avanes. Vaatad üles, kõik on korras, vari terve, kukkumiskiirus väheneb, sa lendad. Vaatad käe pealt kõrgust. Tõmbad juhtimistropid lahti, teed lennukontrolli, vasakule, paremale, pidurdus. Sa lendad, maailm on kaugel all, ja see tundub nii väike.

Mingi hetk tuli hakata maandumiskohta vaatama. Okei, seal on mingi veesilm, seal on Tartu-Tallinna maantee, sinna ei tahaks kindlasti maanduda. Majad üksteisel järel, metsatukad. Ühel hetkel oli kõrgust juba 400 meetrit, mis tähendas, et tuli hakata maandumiskujundile mõtlema. Ja ma ei tea siiani, mis muga juhtus, mis kurat mulle sisse läks, aga ma ei keeranud ennast millegipärast vastutuult, nagu pidi. Ilmselt sattusin selle kogemuse nautimisega liialt hoogu, ma ei tea, raske seletada, mis vaimsed ja füüsilised protsessid inimesega sellisel erakordsel puhul toimuvad. Igatahes purjetasin muudkui mööda pärituult edasi, ees tervitamas mets. Ühel hetkel näitas kõrgusemõõtja 100 meetrit, mis tähendas, et pöördeid enam teha ei tohi. Seega ei saanud ma ka metsast kõrvale keerata. Lendasin otse, teades, et põrkan puudega kokku, teadmata, millises seisundis lõpetan. No ega see polnuks sugugi olnud mu esimene surmalähedane kogemus, aga ikkagi.

Esimene emotsioon oli kindlasti hirm: puuoks võib läbistada mu keha, võin puuga kokku põrgata ja teadvuse kaotada, variante oli. Aga ega midagi enam teha saanud, seega püüdsin end juba natuke ette valmistada: kokkupõrkeks, vigastusteks, surmaks. Saatusel olid siiski teised plaanid: üks mänd püüdis mu langevarju õrnalt kinni, tänu millele jäin puulatva kõlkuma nagu filmis. Üllataval kombel tundus, et mul polnud kriimugi. Häbi oli küll, see oligi vist järgmine emotsioon. Pidin e t t e v a a t l i k u l t otsima taskust oma mobiiltelefoni ja instruktoreid juhtunust teavitama. Kui õigesti mäletan, siis ütlesin, et: “Palun väga vabandust, aga ma maandusin puu otsas”. Esimene asi, mis minult küsiti, oli, kas olen terve. Lohutati, et pole midagi ja et mulle tullakse kohe autoga järele. Kõlkusin edasi, oma saatust oodates, püüdes võimalikult vähe liigutada, sest ega polnud ju teada, kui hästi oksad kannavad. Kuue meetri kõrguselt kukkumine võib siiski päris kehvasti lõppeda. Koolitusel räägiti ka, kui halvasti.

Varsti kuulsin, kuidas keegi mu nime hüüdis, hüüdsin vastu ja instruktor leidis mu, sama mees, kes meid koolitas ja eksamineeris. Siis ma juba natuke teadsin, et ega minuga midagi väga halba enam juhtuda saa, olen kindlates kätes – aga jah, see süü ja häbi, et ma nii kenade inimeste langevarju kahjustasin, see oli rets. Ja pärast nii korralikku väljaõpet, koolitust, tervet päeva täis treeninguid, kõike seda janti, mis meiega oli… Kuidas ma sain asja isegi pärast kõike seda pekki keerata? Aga tuli püüda asjalikuks jääda, ma rippusin siiski endiselt männi ladvas. Instruktor küsis jälle, kas olen vigastatud, ma polnud. Esmalt käskis ta mul jalgadele-kätele kindel pind leida, sellega oli pisut jändamist, aga sain hakkama. Siis pidin langevarju enda küljest lahti laskma, et saaksin alla ronida. Esmalt püüdsin seda teha, varuvarjukott ja rakmed seljas, aga pärast mõnigaid katsetusi tundus, et ilma oleks mugavam. Seega viskasin need alla, nii sai ka varustus vähemalt osaliselt päästetud. Puhtalt adreka toel ronisingi oma jõul alla nagu orav, kõrgust ma õnneks ei karda, muidu oleks ikka raske olnud. Puu alumises osas oksi polnud, jäin veel kätega natukeseks rippuma, aga instruktor julgustas mind lahti laskma ja püüdis mu kinni.

Kui üle põldude ja mülgaste tagasi keskuse juurde sõitsime, valdasid mind segased tunded. Süütunne oli vist põhiline, häbi, tänutunne, adrenaliin, uhkus, et asja ära tegin, lennukist välja hüppasin, puu otsast alla ronisin, ellu jäin. Instruktor oli endiselt armas, lohutas, et peaasi, et ise viga ei saanud, kõik muu on asendatav. Pisar tuli silma.

A ja perekond võtsid mu keskuse juures vastu. A ütles, et tal on sel äreval päeval terve pakk tupsu kulunud :D. Sain diplomi langevarjuhüppe sooritamise kohta ja ütlesin, et mulle täiega meeldis. Et ma tuleks kunagi kindlasti tagasi… kui lubatakse. Instruktor ütles, et olen alati tagasi oodatud. Oijah, juba ainuüksi see seltskond on külastamist väärt. Võib-olla mõnda aega hoian nüüd siiski madalat profiili – seni, kuni häbi üle läheb. Või siis proovin järgmiseks hoopis tandemhüpet, et kauem vabalangemist kogeda ja ise rohkem chillida. Aga jah, see asi tekitab kahtlemata sõltuvust.

Ilmselt oli see üks parimaid päevi mu elus.

Üks unenägu Lenny Kravitzist ja varastatud kotist

Olin Lenny Kravitzi kontserdil. Üritusel viibis palju rahvast, nagu sellistel asjadel ikka, ja ühel hetkel tundsin, et keegi tegutses mu koti kallal. Pöörasin ümber ja nägin kavala näoga tüdrukut, kellel poiss ka kaasas. Küsisin, et kas ta varastab midagi, tüdruk ütles, et sugugi mitte.

Mõne aja pärast sain telefonikõne, helistajaks sama tüdruk. Ta rääkis, et on mu seljakoti ühe teise tüdruku koti vastu ära vahetanud. Kontrollisin, ja tõesti, mul olid kellegi teise asjad seljas. Helistaja jätkas psühhopaatilise rahuga, et viis minu (isikudokumentidega) seljakoti parki, sokutas sinna sisse väga suure koguse keelatud uimasteid ja kutsus anonüümselt politsei. Ta ütles, et varsti on mu nimi kõikides uudistes, et lähen vangi. See tekitas minus muidugi suurt ahastust, aga teha polnud midagi. Ma ei suutnud isegi enam Lennyle keskenduda.

Aeg läks edasi ja ühel hetkel istusin kusagil hostelitoas, ühel voodil kuuest. Minu vastas istusid seesama tüdruk ja tema poiss. Tundsin tüdruku vastu sisemuses suurt viha, aga millegipärast rääkisin temaga ikkagi väga sõbralikult. Ühel hetkel viipas ta minu nina ette ja seal oli mu kott. Ta oli mu koti tagasi toonud. Mõned asjad olid sellest küll pargis ära varastatud, aga rahakott näiteks oli alles, mu lemmikpluus ka. Tundsin nii suurt tänutunnet, et tahtnuksin teda kallistada, mu silmad läksid isegi märjaks – mis siis, et ilma temata poleks seda kotijama üldse tekkinudki. 

Viva la poesia ehk Euroopa luuleprõmm 2022 Roomas: 4. päev

Pühapäeva hommikul lahkus Malin meie toast esimesena, sest tema lennuk Kopenhaagenisse lahkus varem. Ometi ärkasin koos temaga, et saaksime hüvasti jätta. See oli veidi kurb, nagu lahkumised ikka, päris suur ja lähendav asi sai siiski koos läbi elatud.

Peagi pakkisin minagi oma maise vara. Alumisel korrusel toimus järjekordne hüvastijätutseremoonia kõigiga, kes seal parajasti hommikust sõid, siis jalutasin läbi päikselise Rooma rongijaama poole. Järgnes rongisõit lennujaama, mille jooksul tuli mulle pähe hirmutav mõte. Roomas on ju mitu lennujaama – ja ma ei kontrollinud, ega tagasilend juhuslikult sellest teisest ei lähe. Hakkasin automaatselt samasse lennukasse tagasi minema, kust tulin. Appi. Väga võimalik, et ma poleks enam õigeks ajaks teise lennujaama jõudnud. Paranoia süvenes, kui ma ka oma pileti pealt ühegi lennujaama nime tuvastada ei suutnud. Kui olin kohale jõudnud, läksin siis südame värinal tabloo juurde, lootes väga, et leian sealt oma lennu: õnneks oligi! Muu hulgas leidus lennujaamas klaver, mille peal talendid oma oskusi demonstreerisid. Vahva. 

Varsti hakkas jälle natuke vähem vahva. Ootasin õige värava ilmumise ära, leidsin selle üles, seadsin end sisse… Ja pärast mõningat ootamist tundus kahtlane, et sihtkoht väravas on endiselt “Milano”, mitte “Frankfurt” – kuhu lendamist mina ootasin. Läksin siis tabloo juurde kontrollima, ega mu väravat vahepeal muudetud ole, ja vanad nugised olidki selle ära nugistanud. Tuli siis uude väravasse sammuda. Kuid ega seal ka mingi lust ja lillepidu olnud: lend Frankfurti jäi poolteist tundi hiljaks… Millest poleks muidu ju midagi, aga kui ühest õigeaegsest lennust sõltub jõudmine järgmisele lennule, on olukord juba kehvem. Mul oli Frankfurdis küll tervelt neli tundi vahepealset aega, aga ega ei saanud ju selleski kindel olla, et lendu veel rohkem edasi ei lükata. Piilusin kogu aeg ärevalt tablood. Õnneks ei lükatud. 

Kui viimaks Frankfurdi lennukisse jõudsime, palusid stjuardessid muidugi ette ja taha vabandust – inimeste ees, keda ähvardas järgmistest lendudest mahajäämine. Meeskond käitus piinlikus olukorras igati eeskujulikult ning jõudsime tegelikult isegi varem, kui lubatud uuel kohalejõudmisajal.

Frankfurt linnulennult

Mäletasin varasemast, et Frankfurdi lennujaam on hiigelsuur ja segane, tegelikult oli vaid esimest. Leidsin hõlpsasti Tallinna värava ning seadsin end sinna malet mängima ja võileiba sööma. Vahepeal valvasin ka ühe inglise härrasmehe asju, kui ta kusagil ringi tuuritas, hiljem istus ta mu kõrvale (kauni inglise aktsendiga hääldatud) jalgpalliuudiseid vaatama. Temagi sihtpunkt oli Tallinn. 

Tegelikult oli see viimane lend Tallinna vist kõige raskem, sest pardal viibis mitu beebit-väikelast, kes kõik – nii kordamööda kui ka kooris – karjusid. Keskealised mees ja naine minu kõrval võtsid selle peale konjakit, mina võtsin kõrvatropid. Tallinna lennujaamas võtsin aga takso ja olin enne südaööd kodus.