Miks sa nõiaga räägid?

Üks minu ametitest näeb ette palju võõraste inimestega suhtlemist. Keegi läheb ära, järgmine tuleb asemele ja kõigiga on vaja rääkida. Paraku toob selline asi endaga vahel kaasa hetki, kui inimesed ei tundu kuigi armastusväärsed.

Eile rääkisin ühe vanema prouaga. Tal olid mustad juuksed, mis sobinuks ideaalselt mõnele koduta varesele pesaks; ka kõik muu tema välimuse juures oli tähelepanuväärne, alustades tumepunaseks värvitud kulliküüntest ja lõpetades tema vanuses naise kohta eeskujulikult saleda figuuriga. Ta ei rääkinud palju, aga siiski piisavalt, et igaüks saaks aru, et tegu on igati asjaliku ja sümpaatse inimesega.

Kohe pärast naise lahkumist tuli minu juurde ülikonnas vanem mees, kellega leidis – pärast lühikest sissejuhatust – aset järgmine dialoog:

Mees: Muide, kas teadsid, et see naine, kellega sa enne rääkisid, oli nõid?

Mina: Oo, päris huvitav

Mees: Kahetsed ka nüüd?

Mina: Mida?

Mees: No et sa temaga rääkisid.

Mina: Ma räägin kõigiga, see käib mu töö juurde.

„Nojaa, aga ikkagi nõid,“ ütles mees, ja tegi grimassi.

Esiteks tekkis kohe õigustatud küsimus – mitmendas sajandis me elame?

Teiseks, kes paneb paika selle, et nõiaga rääkimine on kuidagi halvem kui arsti, juristi või postiljoniga rääkimine? Kas inimese väärtuse üle saab otsustada selle järgi, mida ta enda ära elatamiseks teeb? Mõnel juhul küll. Kui inimene on palgamõrvar, tähendab see, et ta ei hinda kuigivõrd teiste inimeste elu ja õigust sellele. Kui inimene müüb raha teenimiseks oma keha, vähendab see ta väärtust selles mõttes, et ta pole enam ise väärtus, vaid midagi, mida igaüks saab endale kaubana osta. Headus on samuti väärtus ja kui keegi teeb pidevalt tahtlikult kurja, siis on selline inimene vähem väärtuslik kui selline, kes teeb head. Ehk siis ma arvan kokkuvõtteks, et inimeste väärtuse üle peaks otsustama ainult mingid sisemised omadused, mitte see, millega ta elatist teenib või kuidas avalikkus teatud stereotüüpidesse suhtub.

Lihtne on hukka mõista asju, millesse sa ei usu. Mõne jaoks on juba see, kui keegi temast olulisel määral erineb, piisav põhjus, et teda maha kanda. Nõid on midagi hoopis teistsugust kui vetelpäästja, samamoodi nagu taimetoitlane seisab 180-kraadisel skaalal vastakuti omnivooriga. Inimesed on tihti ebakindlad, mõeldes, et kui keegi minust nii radikaalselt erineb, siis kas on mingi võimalus, et m i n a teen midagi valesti? Miks on kõik äkki hakanud ratastega sõitma, miks neid pagana veganeid aina juurde tekib ja miks on olemas inimesed, kes suhtlevad surnutega? Kas mina eksin või eksivad nemad, mõtlevad ebakindlad inimesed tihti, ja otsustavad oma enesekindluse tõstmiseks viimaks, et ju ilmselt eksivad ikka nemad. Enesekindlus ei tõuse aga niisama lihtsalt. Seega, lähtudes põhimõttest, mida rohkem, seda uhkem, kuulutavad ebakindlad inimesed kõike endast erinevat aktsepteerimatuks, mil iganes võimalik. „JU ILMSELT EKSITE IKKA TEIE,“ rõhutavad ebakindlad inimesed ja see annab neile jõudu. Inimesed otsivad ja saavad jõudu ka üksteiselt, moodustades niimoodi enamuse vähemuse vastu.

Enamust on alati rohkem. Aga enamusel pole alati õigus.