Ja ma ei mõtle siinkohal praegu mingit moraalset või kõlbelist puhtust. Pean hoopis silmas puhtust, mis saavutatakse siis, kui inimene on täielikult välja kujunenud. Isiksus. Ajab järge peaasjalikult ainult endale aastate jooksul oluliseks saanud põhimõtete süsteemi niidijuppi kasutades. Huvitav, kas see on üldse võimalik? Et ei esine mitte mingisuguseid kõrvalekaldeid sellest, kelleks end peame? Kelleks meie tuttavad on harjunud meid pidama?
Ilmselt tunnevad paljud inimesi, kes ütlevad üht, kuid käituvad vastupidiselt. See on igati inimlik, sest inimestel on kombeks mõelda, mõtetel on aga kombeks ajapikku muutuda ja muutused tekitavad vastuolusid. Seepärast pole puhaste inimeste leidmine lihtne.
Kui tegu oleks tühiste vastuoludega, ei paneks mind miski seda postitust kirjutama. Keegi on goot ja kannab ühel päeval Barbie T-särki; keegi luiskab, et kuulab täpipealt sama muusikat nagu tema suurim sümpaatiagi - sellised asjad pole tegelikult kuigi olulised. Aga mõned asjad on.
Kuidas saab oma elu elada armastuse ja ülima tolerantsuse propageerimise tähe all ja mõnikord, nagu muuseas, ikkagi kritiseerida ja arvustada? Draamat otsida ning juhul, kui see ebaõnnestub, ise draamat tekitada? Mitte põhjendatud kriitikat esitada, vaid sõna kõige õigemas tähenduses õelust külvata? Keegi, kes peaks olema altruist, heategija, rahu ja harmoonia alatine kaitsja? Kuidas saab keegi öelda, et armastab üle kõige maailmas loomi, suutmata samal ajal loobuda liha söömisest? Kas ainult minu jaoks tundub, et kedagi, keda armastad, ei tohiks tükkideks raiuda ja kartulite kõrvale serveerida?
Kui tegu oleks tühiste vastuoludega, ei paneks mind miski seda postitust kirjutama. Keegi on goot ja kannab ühel päeval Barbie T-särki; keegi luiskab, et kuulab täpipealt sama muusikat nagu tema suurim sümpaatiagi - sellised asjad pole tegelikult kuigi olulised. Aga mõned asjad on.
Kuidas saab oma elu elada armastuse ja ülima tolerantsuse propageerimise tähe all ja mõnikord, nagu muuseas, ikkagi kritiseerida ja arvustada? Draamat otsida ning juhul, kui see ebaõnnestub, ise draamat tekitada? Mitte põhjendatud kriitikat esitada, vaid sõna kõige õigemas tähenduses õelust külvata? Keegi, kes peaks olema altruist, heategija, rahu ja harmoonia alatine kaitsja? Kuidas saab keegi öelda, et armastab üle kõige maailmas loomi, suutmata samal ajal loobuda liha söömisest? Kas ainult minu jaoks tundub, et kedagi, keda armastad, ei tohiks tükkideks raiuda ja kartulite kõrvale serveerida?
Mõned vastuolud on tühised. Kurvaks teeb aga see, kui keegi on siiani mingite oluliste sisemiste omaduste poolest näinud üdini ilusana, aga siis selgub midagi, mis selle värske ja ahvatleva kujutlusvaarika peale terve vaaditäie näljaseid usse kallab. Võib-olla on see tänapäeva ühiskonna probleem. Mulle tundub, et vanal ajal polnud see, mida leida püüan, nii defitsiitne. Puhtad inimesed. Kas neid enam ongi?
Inimesed, kelle juures pole võimalik täheldada ühtegi nende "minaga" vastuollu minevat käitumismaneeri. Kel on vähemalt niisama palju vigu kui plussegi, kuid kes oma vigu ei varja. Mitte kunagi.
Kas nad on olemas?
Kas nad on olemas?
No comments:
Post a Comment