Vahel saad lihtsalt räigelt haiget. 

Mitu päeva järjest. 

Sa ei taha enam .

Aeg aitab. 

Ehk.

Lugu headusest, mis pole ilmast kadunud

See ilus lugu ei juhtunud minu, vaid ühe veidi vanema naisterahvaga.

Kujutle, et oled hiljaks jäämas. Näed peatuses bussi ja jooksed. Jõuad bussini, aga bussijuht on juba uksed kinni pannud. Seisad kinniste bussiuste taga ja ootad, et juht uksed lahti teeks. Ta ei tee seda. Ootab veel mõnda aega ja sõidab siis hoopis minema. 

Läheduses on üks auto, mille aknast keegi sulle agaralt lehvitab. Kõnnid küsiva näoga auto juurde ja antakse märku, et sellesse istuksid. Roolis on sinust paarkümmend aastat noorem mees, kes ütleb:

"Ma nägin, kuidas buss teie eest minema sõitis. Mul on endal ka mitu korda nii juhtunud. Väga nõme, kui nii juhtub. Kuhu te minna tahate? Ma viin teid ära."

Tuleb välja, et noormees on TÜ tudeng. Ta on viisakas, räägib, miks enam ühistransporti ei kasuta ja selle asemel ainult autoga sõidab. Noormees sõidutab naisterahva soovitud sihtkohta ja läheb siis oma teed. 


Sellised inimesed on päriselt olemas. 

Varjupaiga kassid

Üks varjupaiga kass on Taburet.

Tal on ainult kolm jalga.

Aga ta on väga koostööaldis,

ei küünista nende kolme jalaga.

Üldse.

Üks teine

nii koostööaldis ei ole.

Hoiab transpordikastist

kõigi kahekümne küünega kinni.

Tagasi puuri ei lähe,

tulgu või surm.

Võimalusest pääseda

koju

tuleb kinni hoida.

Saan aru. 

Miki on hiiglane.

Suurimaid kasse,

keda olen näinud.

Aga kuuldavasti

pidi tal olema suurepärane iseloom.

Paul on hall ja kohev.

Paul hoiab inimesest kinni.

Kui ta juba sülle võtad,

oled tema oma.

Ta tahab koju.
Tahab kodu.

Kõik siin tahavad kodu.

Belvedere on tõeline daam,

enne meid magas iluund.

Ei saa aru, miks me segame,

alumise korruse naaber Kert

niigi ka puuris paigal ei püsi.

Mati mürgeldab.

Rosangeelika

hakkab kohe süüa vitsutama,

nagu oleks viimnepäev käes.

Nad on varjupaiga kassid.

Head kassid.

Ootamas kodu.

http://www.loomadevarjupaik.eu/uus/index.php/loomad-varjupaigas/kassid-koduootel

Comboluule uues kuues: Luuleta teise inimese mõtetest

[Reedel käis L minu juures ja tutvustas uut comboluule ideed. See näeb ette tehnikat, kus saad teema, mis haakuks kuidagi kaaspoeediga ja sinu ülesanne on kirjutada luuletus tema silmade läbi. Kirjutad luuletuse sellest, mida teine inimene mõtleb.]

Kui poisile jääb äkki tüdruk silma ehk mina olen L, kes vaatab tüdrukut

Pilgud kui kohtusid tulede säras
mu mõtetesse sa vaatasid koha.
Ootan vaid hetke, mil kohtume taas
Ootan ma sind - pole midagi teha.

Kui tüdrukule jääb silma, et ta jääb poisile silma ehk mina olen tüdruk, keda L vaatab

Mida küll mõtles see nooruke mees,
kui silmade soojuses silitas mind?
Huvitav mõelda, kas kohtume veel,
kas kunagi lõpuks ma tervitan sind?

Mõlemad lullid on kõvasti kärbitud, aga see on puhtalt konfidentsiaalsuse huvides. 

Nobedat sulge proovimisel!

Täiuslik mees

Ma nägin teda täna unes. 

1. Vaatasime koos Stephen Kingi raamatu "Misery" ainetel tehtud samanimelist filmi. Ta arvas, et raamat on parem, sest Kingile iseloomulik stiil tuleb seal paremini välja. 

2. Lõviosa unenäost moodustas tema kallistus, mis kestis terve igaviku ja oli nii reaalne, et tundsin seda läbi une enda ümber. 

3. Istusime esikupõrandal. Elutoast kostis JMKE laul "Paneme punki". Laulsin kaasa (Ma olen anarhist, ma olen punkar, ma olen maailma nael. Meri on põlvini, nalja nabani, pihus on pudelikael...) 

Ja tema laulis ka. Ta teadis sõnu. Ma poleks temast seda iialgi oodanud.

Sea anatoomia ehk Üks meist pole kohe kindlasti zooloog

Saadan E-le video õnnetust metsseahärrast, kes mööda jäätunud veekogu püüab teisele kaldale tipsida: (https://www.facebook.com/video.php?v=838336416234008&set=vb.486590551408598&type=2&theater). 

E: "Vaesekene, ikka üldse ei püsi püsti."
M-L: "Nojah, need kabjad on neil ju libedad."
E: ":O Need on SÕRAD -.-"

Milline on ideaalne eksam

(Ehk lisa asjad-mida-pärast-ülikooli-igatsema-hakkan-karikasse)

1. Sa ei maga sisse.
2. Sa ei kuku teel eksamiruumi.
3. Sa ei jäta pastakaid koju.
4. Peale sinu teeb eksamit veel ainult kolm inimest. Mis tähendab, et ruumis on vaikne ja saad valida paljude kohtade seast.
5. Sa ei pea küsimusi ise üles kirjutama, vaid õppejõud on need paberile printinud ja sulle jääb vaid vastamise ülesanne. See võib tunduda väikese asjana, aga kui kirjutad niigi käsikirjas täis kolm A4 lehekülge, siis on iga sõna kokkuhoid tänuväärne. 
6. Küsimused on täielikult kõrvutatavad materjaliga, millesse mitu päeva süvenenud oled. Üllatusi pole.
7. Seal on ka täpselt SEE küsimus, mille vastuse otsustasid veel viimasel hetkel üle vaadata. 
8. Sul ei hakka eksami ajal ninast verd jooksma. 
9. Sulle võimaldatakse lisapunkte. Kui tahad, vasta veel, isegi kui küsimusi enam pole, seda märgatakse. 30% eest lisapunkte on sul juba varasemast olemas. See kõik tekitab kindlust.
10. Sa mahud kirjutamisaja piiridesse.
11. Sama päeva õhtuks on õppejõud juba hinded välja pannud.
12. "A"

Pean väga lugu ühest tundest, mille ülikool annab - tunde, et kõik on sinu enda teha. Saatus on su enda kätes. See, kuidas sul läheb, sõltub ainult sinust endast. Mul pole sellega vastupidiseid kogemusi. Võib-olla mingid väikesed asjad, aga mitte nii, et olen nädalaid palehigis õppinud ja siis saan hindeks "F"-i. Ma ei mäleta, et ülikool oleks minu vastu kuidagi karjuvalt ebaõiglane olnud. 

Aga on palju kohti, kus esineb ebaõiglust küll.

10 tundi antropoloogilise lingvistika eksamini

Õppimiseks on jäänud liiga vähe aega and I'm like:

OT: Muljeid tänavusest Eesti muusikaauhindade jagamisest: Ma pole ilmselt ainus, kes arvab, et kui härra Risto Vürst lavale astub ja seal kütma hakkab, on see üks ühele, nagu vaataks Eminemi eesti keeles räppimas. Mul polnud prille ka ees ja kui siis elutuppa astusin ja seda vaatepilti nägin, pidin tükk aega mõtlema, mis õigupoolest toimub. Ei tundunud kuigi tõenäoline, et Eminem oleks lihtsa töörahva üürikeseks lõbustamiseks säärase pika reisi ette võtnud, samuti ei tulnud taustavokaal SIAlt ega Rihannalt, vaid preili Jaanilt. Seega rahuldusin teadmisega, et meil on omal ka säärane, vaat et sama hea räpivürst siin Eestis olemas. Ülikõva!

Aa, muidu palju õnne ka kõigile võitjatele ja värki, muusika on ikka üks tänuväärne asi.

Sujuvalt jõuan nüüd kohani, kus kutsun kõiki TASUTA meie tõnisepäeva kontserdile sellel laupäeval, kell 18.00 Tiigi Seltsimajas (Tiigi 11, Tartu). Esinevad Kammerkoor SoLeMiJo ja Tartu Üliõpilassegakoor. 

Lisaboonusena võin teile pärast konsat kommunikatiivsest kompetentsist ja personaalset ruumi mõjutavatest faktoritest rääkida :D

Tatikollitürannid ehk Kõige ohtlikumad inimesed

Kõige ohtlikumad inimesed on need, kes on kunagi tõrjutud olnud. Kas jäid nad liiga sageli kaaskodanike ette ninast välja rippuva tatikolliga või tahtsid toas "Karlssonit" lugeda ajal, kui teised õues tukikat mängisid. Ükskõik. On leebemaid ja vähem leebemaid variante, igatahes olid nad tõrjutud, heidikud, neist ei tehtud välja, nad olid üksi. 

Aga millalgi tuli läbimurre. Nad tegid midagi, mille tulemusel hakkasid ümbritsevad inimesed neid teise pilguga vaatama. Võib-olla avaldasid nad erakordselt noores eas luulekogu, kuhu oli sisse kätketud kogu minevikuline äng (mis oli seetõttu ka erakordselt edukas, rahvas tahab tsirkust ja leiba). Ehk sõlmisid välismaal tuntud produtsendiga plaadilepingu või tegid mõne fenomenaalse avastuse. Pärast suurt läbimurret hakati neist teisiti mõtlema. 

Need inimesed on tihti uhked selle üle, kuidas neil on ise õnnestunud end tippu töötada. Kuidas nad ise endast loonud midagi, mis inimesi esimest korda elus neid austama paneb. See on tore. Sellise asja üle peakski uhke olema. (Nägite nüüd?)

Mõned endised tõrjutud suudavad sellise edu juures säilitada oma kunagise mõistlikkuse ja vaoshoituse. Teised ei suuda. Võim hakkab neile pähe. Mineviku valu on neis endiselt tugevalt alles ja see teeb nad pööraseks. Sellised ongi kõige ohtlikumad inimesed. Nägite nüüd? ütlemise asemel ütlevad nad Nägite nüüd? Nägite nüüd? Nägite nüüd? Nägite nüüd? Nägite nüüd? Nägite nüüd?

korda miljon.  

Kui oled nende sõber, siis mõnikord pööravad nad sulle selja, et kasutada võimalikult palju ära edu, millest kunagi ainult unistada võisid (loe: hakkavad suhtlema inimestega, kes on nende uuele kõrgemale staatusele sobivamad). Mõnikord lasevad nad end ära osta. Loobuvad vaimsetest väärtustest ja lasevad rahal end pimestada. Vahel hakkavad nad kurja tegema ja ühiskonnale kätte maksma, et see nende vastu nii ebaõiglane on olnud.

Teate, kuidas mõnikord saab kiusatavast kiusaja? Need, kellega see juhtub, ongi nn tatikollitürannid. Kõige ohtlikumad inimesed. 

Nihikas on tänasest üks mu asi juures: http://nihilist.fm/porgulik-pang/. Sellest tõotab juba praegu tulla natuke enesekeskne sissekanne. Teeme nii, et läheme suurelt või läheme koju ehk siis ma topin kogu oma egoismi siia postitusse ja järgmistes rahunen maha. Okei?

Seega tahaksin veel kord tänada neid suurepäraseid kodanikke, kes on mulle mu juttude kohta tagasisidet võimaldanud. Ma poleks näiteks kunagi osanud arvata, et Nihilisti kirjutamine toob kaasa selle, et võõrad inimesed hakkavad mulle Facebooki saatma kirju, kus tänavad mind mu juttude eest ja tahavad neis leiduvate erinevate nüansside üle arutleda. Õigupoolest on seda teinud kolm inimest, aga arvan, et kui seda teeks 300 inimest, siis kaotaks nimetatud olukord oma eksootilisuse. Minu jaoks oli juba üks selline kiri eksootiline.

Ütlen seda juba pikemat aega, aga nüüdsest suunan suurema kirjutamissoone ausõna mõnda aega ainult makatööle. See on jälle üks neist olgem-ausad-keda-kotib-rubriiki kuuluvatest lausetest, aga pean endale antud lubadused teinekord välja kirjutama, et need mõnel nähtaval kohal saaksid mind end süüdi tundma panna. Nii et nüüdsest makatöö.

Kui, siis mõni lull siia-sinna. Ja muidugi pean oma räpi ära lõpetama. 

Kallid sõbrad, loodan, et sess on teie vastu leebe. Öösel raamatukogus näeme!

Armukadeda koera kättemaks puidust põrsale

Koristasin millalgi sahtleid ja leidsin sealt mitmeid mälestusi. Kõige eredamalt koitis väike puust põrsas, kel puudusid kõrvad, kõik jäsemed ning kelle keha oli kaetud sügavate hambajälgedega. Nii näeb välja armukadeda koera kättemaks. 

Ostsin selle puupõrsa umbes 11 aastat tagasi, kui klassiga Hiiumaal ekskursioonil käisime. Millegipärast oli mu pikakarvaline taks algusest peale tolle looma peale meeletult armukade. Imelik, et just see siga talle niimoodi mõjus, mul oli tol ajal veel terve hunnik teisi ja koera jaoks ehk põnevamaidki mänguasju. 

Igatahes ei käitunud mina ja mu toonane parim sõbranna M koer Tobiase suhtes just peenetundeliselt. Me ei varjanud kuidagi oma kiindumust selle võrratu puidust kärsalise vastu ja muidugi valas põrsa lakkamatu imetlemine ühe iseloomuga taksi jaoks õli tulle. 

Alati panin kodust lahkudes oma aarde nii kõrgele, et Tobias seda kätte ei saaks. Tema väikesesse kehasse kogunenud viha selle häbematu rõngassabalise looma vastu võis ikka küll päris hull olla...

Ükskord tulime M-ga koolist minu juurde. Kui uksest tuppa astusime, nägime esimese asjana, et kõik kohad on puidutükke täis. Kõndisime natuke edasi ja leidsime põrsa ühe jala. Siis teise. Oma aseme peal lebas Tobias, see, mis põrsast veel alles jäänud oli, hoolikalt kahe esikäpa vahel, ja näris mõnuga puidust keret. Ma pole veel kunagi kellegi näol nii suurt naudingut näinud.

See koer oli mu parim sõber.

Verejanulised koprad

Eile vaatasime A-ga filmi "Zombeavers". Peab ütlema, et need loomad pole veel kunagi varem nii hirmuäratavad tundnud. Kuidas nad seal ikka põlevate silmadega hullunult ringi sebisid, kaunitel noortel inimestel labajalgu otsast ampsasid ja end seintest läbi närisid... 

Pärast seda traumeerivat filmikogemust lohutasime end tunduvalt armsama filmiga ("Mina, Frankenstein") ja võisin need hirmuäratavad koprad meelest pühkida. 

Või kas ikka võisin?

Täna lõunal käisime "Ränduri pubis" söömas. Asjad läksid juba siis kahtlaseks, kui meie kõrvallauda istus kolm kaunist noort daami - kaks brünetti ja üks blond. Täpselt nagu kobraste filmis. 

Lahkudes lasin pilgul mööda söögikoha looduslähedast atmosfääri libiseda. Vaat, kui tore, seal on üks puidust jänes ja ilves ja...

....kobras. Kuradima kobras, täpselt minu kõrval vasakul, hambad irevil, jässakas kere ründevalmis. 

***
Tunne oma hirmu: 

* Kobras ehk piiber (Castor) on loomaperekond näriliste seltsist, kobraslaste sugukonna ainus ainus tänapäevane perekond.
* Kopral on kaks liiki: euroopa kobras (ka Eestis) ja kanada kobras.
* Koprad on suured närilised: tüvepikkus kuni 1 meeter, mass 30 kg.
* Tagajäseme teise varba küüs on kahestunud, moodustades omamoodi hargi. See võimaldab loomal karvu harjata ning välisparasiite eemaldada.
* Lõikehambad on suuõõnest eraldatud eriliste mokajätketega, mis võimaldab kopral närida ka vee all, ilma et vesi kurku satuks.
* Saba on kaetud suurte sarvsoomustega.
* Uruava või pesaväljakäik asub veepinnast allpool. Pesas on talvel temperatuur üle nulli, vesi ei külmu ja koprad saavad väljuda jääalusesse vette.
* 5–7 cm läbimõõduga haava langetab kobras 2 minutiga, 10–12 cm läbimõõduga puu ühe ööga.
* Koprad väldivad nii laiu ja kiire vooluga veekogusid, millele nad ei suuda tammi ehitada, ja samuti talvel põhjani jäätuvaid veekogusid.

(Allikas: Vikipeedia, vaba entsüklopeedia)

Paugupillerkaar

Head sõbrad, loodan, et võtsite uue aasta meeleolukalt vastu. Meie:

* Olime ilutulestike epitsentris
* Heietasime uue aasta soove-lubadusi (peamiselt küll vaid soove). Mõned neist saatsime Hiina laternaga teele kosmiliste olendite poole. Pääsu avakosmosesse otsis ka paar meie raketti.
* Lahendasime ristsõna
* Jälgisime taksikoer Timmu tegemisi. Oi, kuidas ma armastan koeri!
* Sõime-jõime, nii et vats vabises ja maks rebenes (muidugi mitte nii räigelt, aga te ju teate, et olen musterliialdaja)
* Tundsime end 1. jaanuari hommikul ootamatult hästi ja alustasime uut aastat "Nu pogadi!" ja "Mr. Beaniga".