Armukadeda koera kättemaks puidust põrsale

Koristasin millalgi sahtleid ja leidsin sealt mitmeid mälestusi. Kõige eredamalt koitis väike puust põrsas, kel puudusid kõrvad, kõik jäsemed ning kelle keha oli kaetud sügavate hambajälgedega. Nii näeb välja armukadeda koera kättemaks. 

Ostsin selle puupõrsa umbes 11 aastat tagasi, kui klassiga Hiiumaal ekskursioonil käisime. Millegipärast oli mu pikakarvaline taks algusest peale tolle looma peale meeletult armukade. Imelik, et just see siga talle niimoodi mõjus, mul oli tol ajal veel terve hunnik teisi ja koera jaoks ehk põnevamaidki mänguasju. 

Igatahes ei käitunud mina ja mu toonane parim sõbranna M koer Tobiase suhtes just peenetundeliselt. Me ei varjanud kuidagi oma kiindumust selle võrratu puidust kärsalise vastu ja muidugi valas põrsa lakkamatu imetlemine ühe iseloomuga taksi jaoks õli tulle. 

Alati panin kodust lahkudes oma aarde nii kõrgele, et Tobias seda kätte ei saaks. Tema väikesesse kehasse kogunenud viha selle häbematu rõngassabalise looma vastu võis ikka küll päris hull olla...

Ükskord tulime M-ga koolist minu juurde. Kui uksest tuppa astusime, nägime esimese asjana, et kõik kohad on puidutükke täis. Kõndisime natuke edasi ja leidsime põrsa ühe jala. Siis teise. Oma aseme peal lebas Tobias, see, mis põrsast veel alles jäänud oli, hoolikalt kahe esikäpa vahel, ja näris mõnuga puidust keret. Ma pole veel kunagi kellegi näol nii suurt naudingut näinud.

See koer oli mu parim sõber.