ANNELINNA KEVAD

Rõdult tatti alla sülgab

tüse härra vanem,

suitsu jaoks ei kunagi

ta pükse jalga pane. 

Maja ees meil politsei

võiks sisse seada laagri - 

neli korrust kõrgemal

vist jälle nuga saadi. 

Maximast taas ostab Bocki

tore tuttav parm.

Kurdab: Katja jättis maha -

tema elu arm. 

Hõivas kord mu kodurõdu

kass, kes võinuks jääda - 

enne ärapagemist

seal elas seitse päeva. 

Omaette ooperist

on naabripoisid head,

püksirihmadest kes väga

lugu vist ei pea.

Kanye Westi kuulavad,

neist üks - ma tean - on seto,

me kodumaja seinale

nad kirjutavad: geto.

On hardad hetked, mil tunned end luuletajana

Järjekordsed Tartu Kevadpäevad on käes. Hoolimata mu üha süvenevast murest oma makatöö pärast olen siiski neist juba päris suure ampsu saanud. Loodan, et teie olete ka. 

Esmaspäeval käisime öölaulupeol, nagu juba traditsiooniks saanud. Mulle meeldis väga seltskond, kellega seal viibisin, nendega sai ikka mõnusalt isamaalisi ja natuke vähem isamaalisi laule jaurata. Samas on mind sarnaselt Stjopaga iga aastaga hakanud rohkem häirima alkohol, mida sinna kaasa võetakse. Mul poleks midagi selle vastu, kui vähe kinnisemad inimesed tuleksid sinna (ikkagi peole ju!) oma väikese süütu siidri- või õllepoisiga, et uute tutvuste loomiseks julgust koguda. Aga ma ei tea, sa peaksid ikka VÄGA kinnine inimene olema, kui laulupeole liitrise rummi kaasa võtad, laululava ees selle kiiresti ära jood (mida kiiremini, seda kiiremini ju julgus tuleb) ja siis kusagilt mäest alla oksendad. Pole väga cool. Äkki jätaks sellise värgi pirole? 

Teisipäeval oli Luulevabadus ja kõik sellega seonduv tekitab alati kirjeldamatu tunde. Kõigepealt kuulad bussiga kohale sõites MP3-st mingeid võimsaid lugusid, siis istud ruumis, mis on loomeenergiast paks, kuulad teisi luuletajaid ja seejärel astud mõnusa ärevusega ise lavale, kus esitad karjale inimestele omaenda väikeste käekestega kirjutatud ridu. Ja kui hiljem ütlevad inimesed, et neile meeldis see, millele kunagi üksinda oma toas mõtlesid, kirja panid ja nendeni tõid, on sul tõesti hea meel, et teed seda, mida teed. Olen sageli tundnud, et mu sõnadel pole inimeste jaoks tähtsust. Seepärast ongi nii eriline, kui keegi ütleb, et ta kuulas sind, su jutt jõudis talle kohale, liigutas tema sees midagi või pani ta asju teises valguses nägema. 

Pildi tegi A. Ingver

Kuigi mulle meeldib mõnes mõttes see teatav romantilisus, mis nende ürituste üksinda väisamisega kaasneb, üllatas mind positiivselt Mints, kes oli võtnud vaevaks kohale tulla. Selle õhtu jooksul tuli ette veel teisigi meeldivaid üllatusi. 

Kolmapäeval vastasin Mintsule ustavusega ja läksin ühte hubasesse keldrisaali tema ja poiste kontserti kuulama. Mul tulevad veel praegugi sellele mõeldes külmavärinad peale. Kirjutasin paar rida tagasi, mida luuletamisega seotud esinemised mulle tähendavad, aga mõtlen praegu siiralt, kas see kolmapäevane kontsert teisipäevaseid emotsioone mitte isegi üle ei trumbanud. Ma ei liialda (kuigi see on mulle kombeks), kui ütlen, et tegu oli parima kontserdiga, kus üle pika aja käinud olen. Mõtlesin tõesti nii mitmelgi korral seal esireas istudes, et kas on tõesti võimalik, et mul on võimalus siin ja praegu sellist asja kuulata. See tundus lihtsalt ebareaalne. 

Juba sel laupäeval kell 16.00 esineb TÜS oma juubeli puhul Heino Elleri nimelise muusikakooli Tubina saalis! Märksõnadeks on paljad jalad, lõõmavad tunded ja üks paras mürgel. 

Luule saab jälle vabaks

Teisipäeval viin taas mõned oma lullid värsket õhku hingama. Mõni toetav õlg ja tuttav silmapaar kuluks ära.

28. aprillil kell 19.00 Tartu Laulupeomuusemi pargis.

https://www.facebook.com/events/1588001421438093/


Loodetavasti näeme ka homme kell 21.00 lauluväljakul ja kolmapäeval kell 18.00 Tampere majas, kus esineb akustilise kavaga võrratu preili Miina Rikka.


Meeleolukat Tartu Kevadpäevade algust kõigile!

Kui pead varastama aega iseendale

Iga inimese elus leidub aegu, kui on väga kiire. Kirjutad sa parajasti magistritööd, tegeled oma esimese raamatu väljaandmisega, annad lastele vabatahtlikult korvpallitrenne või valmistud pikaks reisiks välismaale, vahet pole. Sa teed midagi, mis võtab enamiku su ajast, ja see tähendab, et millegi arvelt peab aega juurde tulema. Ohverdused sõltuvad sellest, kui tähtis on su eesmärk. 

Minu eesmärk on magistritöö ja see tähendab, et asjad hakkavad kaduma.

Kõigepealt kaovad vähem tähtsad lõbustused, nagu filmide või sarjade vaatamine, joonistamine, jalgrattasõit ja küpsetamine. 

Siis jääb ära magamine. 

Kui sa käid koolis, lähevad järgmisena vähem tähtsad loengud. 

Edasi leiad lisaaega juba tähtsamate lõbustuste arvelt, nagu luuletamine, viiuli- ja kitarrimäng, (koori)laulmine ning lugemine. 

Viimasena lähevad sõbrad. Sõbrad, päriselt ka, teie lähete viimasena. Mul on suurepärased sõbrad ja ma teen kõik, et neid hoida. Ja tegelikult ei tähenda "minemine" ühegi loetletud asja kohta seda, et see läheb lõplikult. Ainult ajani, mil pooleliolev tähtis projekt lõpetatud saab. Makatöö valmis, reis korraldatud, õpilased NBA-sse või raamat kaante vahele. 

Aga keegi ei jaksa 24/7 tööd teha. Millalgi tuleb puhkeaeg ja vahel tahab inimene selle keset pingelist tööperioodi iseendaga veeta. Sellest tulevadki probleemid. Sõbrad pole rahul, kui neile öelda, et tahad pärast 10-tunnist kirjutamismaratoni üksi olla ja näiteks lugeda. Nad ütlevad, et sul pole ju kunagi aega ja nüüd, kui on, siis ei taha sa ikka kokku saada. Vahel tundub, et mida vähemaks jääb aega inimeste jaoks, seda pahasemad nad on, kui nendega kohtumise asemel julged näiteks üle pika aja magada. 

Ja et tõeliselt rahule jäädakse alles siis, kui ütled, et sa kirjutad 24/7 nagu masin, ei söö, ei maga ega (jumal hoidku selle eest) tegele ühegi endale meeldiva huvialaga. Sest see tähendab, et sa ei hooli piisavalt. Miks muidu ei taha sa iga vaba hetke sõpradega veeta? 

Tegelikult on asi selles, et need üliharuldased hetked iseendaga ei tohiks olla "vabad hetked". Üle jäänud aeg, mille võib kokkusaamisi, lisaülesandeid ja kohustusi täis kuhjata. Need on mõtlemise, unistamise, meditatsiooni ja sisekaemuse hetked. 

Ma soovin, et inimesed ei häbeneks neid hetki. Et mina ei peaks neid häbenema. Et ei tuntaks vajadust kasutada iseendale aja leidmiseks vabandusi nagu "Ma olen väsinud" ja öeldagi selle asemel, et "Ma olen täna 200 inimesega telefonis suhelnud, seega tahan üksi kodus Mesikäpa vahvleid süüa ja "Game of Thronesi" vaadata". 

Sest kuidas sa saad teisi inimesi selgelt näha ja neid tõeliselt mõista, kui sa pole harjunud iseendassegi vaatama?

Vastase tagalas

On ajakirjanikud ja suhtekorraldajad. Mõlema jaoks on kasulikum, kui nende vahel valitseb koostöö. Ometi ei kattu nii mõnigi kord nende eesmärgid. Kui ajakirjaniku huvides on võimalikult uudisväärtuslik lugu saada, siis suhtekorraldaja huvides on oma esindatavat isikut või organisatsiooni võimalikult heas valguses näidata. Mulle meeldib ajakirjandus rohkem.

Ajal, kui ajakirjandust õppisin, oli ajakirjandustudengitel siiski ka mõni suhtekorraldusloeng. Pärast neid arvasin alati, et enne hakkab Dolly Parton geoloogiks, kui mina suhtekorraldajaks. 

Ja siin ma nüüd siis olen. Kirjutamas oma elu esimest pressiteadet. 

Kõige hullem on asja juures see, et täitsa vahva on. 

Päeva moto: Never say never. 

Probleeme keeleteaduslike katsetega

See vestlus leidis aset pisut aega tagasi. 

S: "Ma võin X-ile ka su katse saata. Ma ei tea muidugi, kui kaine ta on..."
M-L: "Kaine?"
S: "Nojah. Ta tavaliselt pole kaine. Aga no kui ta koolis õpetaja on, siis ta peab ikka kaine olema."
M-L: "Mhmh"
S: (mõtleb natuke) "Aga samas... Praegu on koolivaheaeg..."

Lauljasalat

Viljandlastel on tore ajaleht nimega Üheskoos, kuhu olen natuke TÜS-ist kirjutanud. Leheküljelt 6 võib meid leida. 


https://www.viljandivald.ee/documents/11546/6004955/03+%C3%9Cheskoos+M%C3%A4rts+2015.pdf/127f8cee-762b-497c-9123-4ecadc2ef67f

Kuu pealt alla

Vahel kukud kuu pealt alla. 

See juhtub siis, kui oled juba natuke liiga enesekindlaks läinud, ega oska mingit äkilist (läbi)kukkumist oodatagi. 

Ja kui tõde kohale jõuab, on see valus. 

Sa pole mingi üliinimene, kes saab alati kirjutada ainult uhkeid postitusi oma suurepärastest saavutustest. Püüdled perfektsionismi poole, aga see ei tee sind perfektseks. Sa tahad olla perfektne, aga pole seda ometi. 

Sa oled täiesti tavaline inimene ja vahel öeldakse sulle, et sa pole piisavalt hea. 

Et oled okei, aga teised on paremad. 

Ja kui see miski, mille jaoks sinust ei piisa, on sul sügaval südames, siis kurat, kuidas see haiget teeb. 


Aga haavu lakkuda pole aega. Ja just see on asi, mis südamevalu vastu alati kõige paremini aitab. 

Peab aitama.

Positiivsusepundar ehk kui poisid bussis luuletavad

* Emal oli sünnipäev. Kõik toad on täis gerberaid, roose, kobarnelke, krüsanteeme, tulpe ja salapäraseid kollaseid lilli, mis ei näita veel ainsatki märki närbumisest. 

* Esmaspäeval lähen esimest korda elus Postimehe toimetusse. Sellega täitub ammune soov näha, kuidas nii tegusas toimetuses asjad käivad. Kui hästi läheb, õnnestub suvel seal ka veidi ise toimetada. Ma olen nii põnevil. 

* Avastasin, et "Iracunda X" kandideerib Eesti Ulmeühingu aastaauhinnale Stalker. Täpsemalt antakse auhind välja erinevates kategooriates, nagu parim tõlkeromaan, parim antoloogia või kogumik, parim eesti autori lühijutt jne. "Iracunda X" kandideeribki just viimases. Minu jaoks on kõige vahvam asjaolu, et samast kategooriast võib leida ka lühijutte kirjandusgigantidelt, nagu Kivirähk ja Hargla. Ma oleksin oma jutuga sinna justkui ära eksinud. 

* Eile esinesime TÜS-iga traditsioonilisel segakooride laulupäeval. Pealtvaatajaid-kuulajaid oli palju ja head muusikat samuti. 

* Päike. Ja võimalus rõdul lugeda, ilma et peaks seda kinnastega tegema. 

* Makatöö tähtaeg tuleb aina lähemale. Lähenev tähtaeg motiveerib rohkem. Pealegi tähendab see, et kuudepikkuse vaevaga saab viimaks ühele poole. 

* Inimesed. Sõidan õhtul bussiga kesklinnast kodu poole. Minu ees istub poiss, kes võib olla umbes 12-aastane. Tema kõrval on vanem tütarlaps - nutitelefoniga; teisel pool vahekäiku veel üks neiu - nutitelefoniga; pärast kiireid kalkulatsioone võib öelda, et pooled inimesed bussis tegelevad mingisuguse nutiseadmega. Aga mitte 12-aastane poiss minu ees. Tal on süles märkmik, millesse ta innukalt midagi kirjutab. Vahepeal mõtleb natuke, vaatab aknast välja, ja kirjutab siis edasi. Aeg-ajalt liigutab ta hääletult huuli. Väljudes heidan märkmikusse kiire pilgu.

See on luule. 

Sõõmud sotsiaalsust

Neljapäeval jõime üle pika aja Trepis Mintsu ja H-ga õlut. Seal oli veel sõpru. Fastersisse keha kinnitama suundusime tükk maad hiljem siiski jälle kokkuhoidva kolmikuna. Seal saime ka ühe uue seltsilise, kes rääkimisega väga hästi enam toime ei tulnud. Siiski püüdsin temalt oma kamraade oodates teada saada, kuidas ta suurt reedet tähistada plaanib. "Munad...öäääää...mull...ääöö" *naeratus* oli tegelikult üks kõige mõistlikumaid lausungeid, mida ta meie vestluse ajal esile tuua suutis. 

Reedel käisin L-i juures teed joomas ja kirjanduslikest ambitsioonidest rääkimas. Hiljem suundusin H juurde saunapeole, kuhu jõudes ootas mind toatäis noormehi. Siiski saabus varsti juurde mõni daam, kes seltskonda elevust juurde tõid. Muuhulgas jõime suure osa sealviibimisest K-ga ainult vett, sõime vegan-krõpse ja taaskord suutsin H külalisteraamatusse ühe spontaanse olustikuluuletuse meisterdada. 
See on üks hea seltskond.

Täna veetsime aega Tallinnast eile siia sõitnud K-ga, mis nägi välja nii, et tema vaatas oma tahvelarvutist sarju ja mina tegelesin makatöö tulemuste analüüsimisega. Pärastlõunal käisime linnas ja sõime Tasku aatriumis ulakate teismeliste keskel võileibu ja oasalatit.

Magistritöö tähtaeg hakkab aga juba ohtlikult lähedale tükkima ja peale selle on vaja ka paar lisaprojekti käima lükata. Seega tuleb mul end järgnevad poolteist kuud sotsiaalsusest pisut taandada. Nüüd on aeg juba sealmaal, kus seda väidet tõsiselt mõtlen. 

Loodan siis mõistvusele, kui nüüd varasemast natuke rohkem kadunud olen ja soovin kõigile kevadesse rohkelt akadeemilisi kordaminekuid!

14-aastane tüdruk, keda võib oodata surm

http://www.ohtuleht.ee/601963/14aastast-tudrukut-ahvardab-surmanuhtlus

Leidsin selle loo täna Postimehe paberväljaandest. Ammu pole ükski lugu nii mõtlema pannud. Miks? Sest on selgelt kaks viisi, kuidas asjale läheneda. Püüdkem end eri olukordadesse kujutleda. (Palun mõistke, et tegelaste mõtted ja tunded on üleromantiseeritud. Ka seda, et kohtuprotsess on pooleli ja ametlikult pole kedagi veel süüdi mõistetud.)


1. Kujutle, et oled 14-aastane vaene Nigeeria tüdruk. Oma õnnetuseks pole sa sündinud ühiskonda, kus sul on vabadus valida, kas ja millal abiellud. Ei. Sinu kultuuris abiellutakse, ja tüdrukud peavad abielluma noorelt. Võib-olla tahaksid omavanuste lastega mängida, midagi uut õppida või hoopis kena naabripoisiga sõbrustada. Ei. Sa oled 14-aastane Nigeeria tüdruk vaesest moslemiperest.

Okei, sa pead abielluma. Aga äkki siis selle kena naabripoisiga? Ei. Sa pead abielluma keskealise härrasmehega, kes võiks sulle isaks olla. Sinust saab tema abikaasa, kes peab talle kuuletuma ja täitma kõiki abielukohustusi, mida mees oma seaduslikult naiselt ootab. 

Sa ei taha abielluda. Aga nutad ja abiellud, sest oled 14-aastane vaene Nigeeria tüdruk. Nüüd oled täielikult kellegi teise omand. Su abikaasa ootab, et talle täisväärtuslik naine oleksid. Sina seda ei taha. Ja sa ei oska teha muud, kui seda, mis su 14-aastase vaese ja kurva Nigeeria tüdruku mõistus ütleb: mehest tuleb vabaneda. Sa ei taha, et see keskealine mees seal kõht püsti sind voodisse käsutaks. Sa tahad lihtsalt, et teda ei oleks. 

Muidugi pole sa piisavalt julge ega ka mitte tugev, et mehele kätega kallale minna. Sa pole mingi sadistlik mõrvar, kellele meeldib oma ohvreid matšeetega rappida, vaid lihtsalt kurb 14-aastane Nigeeria tüdruk, kes tahab abikaasast vabaneda, aga sealjuures võimalikult puhtalt. 

Rotimürk on hea variant, sest siis ei pea ise otseselt muud tegema, kui mürgi toidu sisse poetama ja äreva südame põksudes ootama jääma. 


2. Kujutle nüüd, et oled hukkunud mehe ema. Juba eemalt kuuled, kuidas naabrinaine tohutu ähmi ja nutuga teie hurtsiku poole jookseb. 

Mõnekümne sekundi pärast - kui naabrinaine on suutnud jälle hinge koguda - kuuled, et su ainuke poeg on rotimürgiga tapetud. Poeg, kelle olid sünnitanud ja suureks meheks kasvatanud. Kelle abiellumise üle alles kevadel nii suurt rõõmu olid tundnud. 

Ja seda pole teinud mingi sadistlik mõrvar, vaid süütu ja puhas 14-aastane printsess, kelle su kallis poeg oma hoole alla võttis. Su poja kaasa, kes oleks pidanud talle elu lõpuni ustav ja armastav naine olema. Iga päev istus su poeg temaga söögilauas ja oli seda teinud ka täna, teadmata, et see eine jääb tema viimaseks. 

Miks? Kultuurile, kus elad, on kõik igati kohane: tüdrukud abielluvad noorelt endast vanemate meestega, mitte ei jää kuidagi kõlvatult ula peale. Iga naine vajab omale (pere)meest. Mis kurat sellel julmal naisel siis hakkas? 

Miks peab su ainuke poeg olema alatu mõrva ohver?