Signed, sealed, delivered ehk Makabeebi sünd

Täna hommikul umbes kell 10.35 nägi ilmavalgust minu viimase aja kalleim aare. 

155 lehekülge
2 eksemplaris
tumerohelised kaaned

Nagu paljud noored emad, sain teda vaid hetkeks kätel hoida. Siis pidin ta teiste hoole alla loovutama. Teda oli raske ära anda. Mitu kuud olin teda endaga kandnud, tundnud tema (ja enda) pärast nii muret kui ka rõõmu. Oli hetki, mil püüdsin anda talle kogu oma tähelepanu ja hetki, mil püüdsin teda vähemalt korrakski unustada. 

Ja täna, paar minutit ja olingi olukorras, kus mul teda enam polnud. Polnud tabelite tõstmist, jooniste kontrollimist, protsentide arvutamist, järelduste sõnastamist, sisukorda ega lisasid. Kui ma sellest teadmisest hämmeldununa tagasi koju oma kirjutuslaua juurde jõudsin, olid seal märgid meie viimastest koosveedetud päevadest. Mõned pisaratega täidetud salvrätid (viimasel minutil töötamine on raske, kui su eesmärk on perfektsionism), hunnik raamatuid märkmepaberitega, täis kirjutatud vihikulehed... Seal oli ka pastakaid, kalkulaator, joonlaud, tass hommikuse teega (mille joomiseks polnud aega), must marker ja natuke leivapuru. 

Õnneks nägin koju naastes paari noort ema veel, kellega saime oma kaotusevalu jagada. 

Aga nagu iga noor ema, olen tema üle nii uhke. See tunne, kui koopiakeskusest köidetud eksemplarid sulle ulatatakse ja ta füüsilisel kujul reaalsusesse ilmub... Vot selle tunde nimel võib juba nii mõndagi teha.