Homme, pühapäeval, 1. novembril toimub Tornimäe ärikeskuses (aadressil Tornimäe 5) järjekordne Taimetoidumess. On head sööki, riideid, kosmeetikat, toredaid inimesi, infot taimetoitluse kohta, filme ja arutelusid.
Mina tegutsen ametlikult sel üritusel kella 12st 14ni, messi toimumisaeg on aga koguni kella 11st 17ni. Tule ja veeda üks läbinisti harmooniline pühapäev julmusevabas keskkonnas :) Täna õhtul teen veel natuke ettevalmistusi. Vaatan ära dokumentaali "Forks Over Knives" ja Gary Yourofsky loengu "Best Speech You Will Ever Hear". (Ma loodan, et tohtisin seda videot siin postituses niimoodi omavoliliselt kasutada. Kui ei, siis ootan, et keegi mind selles osas korrale kutsuks.)
Neljapäeva hilisõhtul nägin jälle oma parimat sõbrannat pärast seda, kui me polnud kokku saanud peaaegu kolm kuud. Oli rõõm tõdeda, et K on endiselt säilitanud vana headuse. K: "Oota, kas sa oled kuulnud seda Adele'i uut lugu?" M-L: "See "Hello" või? Olen küll." K: "Jaa, see on niiiiii hea. Ma lasen telefonist." M-L: "Ei taha mingit masekat lugu praegu." K: (ehmunult) "See pole masekas lugu! Ma ei saa aru, miks kõik arvavad, et see on kurb." M-L: "See räägib lahkuminekust ju." K: "Ei räägi! See räägib sellest, kuidas Adele on laulmise juurde tagasi tulnud ja siis ütleb nagu oma kuulajatele "Hello" jälle."
Sa tead, et töötad õiges kohas, kui su tööülesannete hulka on lisandunud luuletuste kirjutamine. Lisaks pakub vaheldusrikas igapäevaelu ka näiteks võimalusi istuda disaineritoolis ja tegutseda programmiga InDesign, tähistada keset päeva konjakiga oma kolleegide tööjuubeleid, saada inspiratsiooni ja väge kohtumisest Eesti parima taipoksijaga ja näha kuulsaid lauljaid, koorijuhte, poliitikuid ja fotograafe. Vahepeal kuuleb enda ümbert põnevaid lauseid ka, nagu: "Saada oma rümp siia!" "Jaan on selline mõnus nätske nimi." "Kas neid söödavaid juukseid on veel kusagil?" (kolleegid naasevad lõunapausilt) "Me oleme tagasi! Meie ja meie kilpnäärmed!" "Ma saadan A-le ka selle põdra."
See seal on üks hullumeelne maailm. Aga see on oma hullumeelsusega praegu enam-vähem kogu minu maailm ja ma armastan seda piiritult.
Vahepeal olen veetnud aega Tallinnas elavate taimetoitlastega. See on tähendanud mitut uut toredat tuttavat, põnevaid kokkusaamiskohti ja võimalust saada tuge ja mõistmist teistelt omasugustelt. On äärmiselt meeldiv veeta aega inimestega, kes arvavad, et liha mittesöömises pole midagi veidrat. Inimestega, kellega saab jagada mõtteid, kogemusi ja kuulda lugusid sellest, kuidas keegi tee taimetoitluse juurde on leidnud.
Eelmise nädala kokkusaamine Lendavas Taldrikus ja sellenädalane kokkusaamine Loone juures Kalamajas on pakkunud rõõmu teistelgi põhjustel. Ühelt poolt seetõttu, et nende inimestega kohtumine on tõestanud, et Tallinna inimesed polegi Tartu omadest nii erinevad. Ka nendega on võimalik ühel päeval lihtsalt suvalises Kalamaja korteris kohtuda, Aliast mängida, rääkida, süüa ja nalja teha. Kokku tulla võõrastena ja lahkuda sõpradena. Siingi elab terve hulk empaatilisi inimesi, kes on valmis sind kuulama ning sulle nõu ja soovitusi andma isegi siis, kui oled nendega äsja tutvunud. See tõestab, et Tallinnas elamine polegi olulistes asjades õigupoolest Tartus elamisest nii erinev, aidates koduse tunde tekkimisele kaasa.
Teisalt meeldib mulle veganitega aega veeta seepärast, et nad panevad alati hämmastama, kui mõistlikud võivad noored inimesed olla. Nad teadvustavad, et on elus osalised, neile läheb elu korda, nad on kohal. Veganid ja taimetoitlased on pidanud vajalikuks maailmas toimuva üle sügavalt mõelda. Nad on uurinud, kuidas asjad käivad. Leides midagi, mis nende arvates käib valesti, annavad nad endast kõik, et selle vastu oma võimete kohaselt võidelda. Mis siis, et teised ütlevad, et sellest pole kasu või et üks inimene ei suuda midagi muuta. Eelmisel pühapäeval oli meid Lendavas Taldrikus kümme ja sel laupäeval Loone juures kaheksa. Need arvud on lohutavad. Üks inimene ei suuda võib-olla tõesti midagi muuta, aga ma pole üksi.
Järgmisel pühapäeval ehk 1. novembril toimub Tornimäe ärikeskuses järjekordne Taimetoidumess. Sel aastal aitan minagi veidi selle ürituse õnnestumisele kaasa, seega loodan messil kohtuda kõigiga, kes soovivad taimetoitlusega lähemalt tutvuda!
Lõpetuseks üks lustlik video surmast päästetud põrsakestest. No vahi, kus kepsutavad:
Tõele au andes oli mul sünnipäev juba 1. oktoobril, aga daamidel ei sobi vananemist eriti propageerida, ega? Igatahes sain esimest korda elus tähistada sünnipäeva töökaaslastega kontoris ja seega tuli see kuidagi meeldejäävaks muuta. Miks siis mitte võtta sünnipäevamenüüsse näiteks ainult vegantoidud? Kuigi kontorikaaslaste tagasiside (ja tegelikult kogu see neljapäev) olid äärmiselt positiivsed, ei hakka ma valetama, et vegan sünnipäeva ettevalmistamine oli üsna pikk ja aeganõudev protsess. Eetilistel valikutel, maailma parandamise püüdlustel ja rõõmul isetehtud asjadest on siiski hind. See polnud aga teab-mis hingehind, seega julgen kõigile vahelduseks sellist liha-piima-muna-meevaba menüüd katsetamiseks soovitada. Ükskõik, kas siis sünnipäevaks või ekstreemsematelt juhtudel ka pulmadeks või jõuludeks. Lihasööjate jaoks on eksootiline; taimetoitlastele on samm veganlusele lähemale; veganitele mõnus, et ise ei pea mässama. Challenge accepted? Menüüs olid küpsisetort, lavaširullid India pähkli kreemiga, paprikamaitselised Pringles'id, mahl ja šampus. India pähklite saumikserdamisega tuleb olla ettevaatlik, mina ei olnud ja pärast esimest raundi võitis saumikser 1:0, jättes India pähklite jääke kõikjale mu köögis, alustades veekeetjast ja lõpetades laega. Kui oled 1,74 pikk, siis pole lihtne laeni ulatuda, tuleb võtta tool ja laud ja... Noh, lihtsam on igal juhul alguses pähkleid korralikult leotada ja neid enne saumikseri juurde poetamist natuke peenestada.
Paprikat lõigates väljus ühest isendist konstruktsioon, mis meenutas kahtlaselt palju kärbse pead
Pole paremat kohta akude laadimiseks kui Haapsalu ja pole armsamat inimest kui minu vanaema. Kõigepealt presenteerib ta mulle uhkelt, kuidas on mõnest minu lühijutust-novellist omavoliliselt kogumikud koostanud. See ongi just kõige armsam, et kaantel on natuke vigu sees :D
Vanaemal on nüüd arvuti, mille peamine ülesanne on talle mängimiseks Solitaire'i pakkuda. Nende kolme päeva jooksul, mil ma seal olin, tegime koos ikka päris mitu mängu. Teatavasti ei ole Solitaire'is kõik käigud lubatud, mille peale arvuti teatab, et tegu on "Invalid move'iga". Vanaema tõlgendab seda hoiatust omamoodi: "Invaliid, invaliid, jah, ma tean küll, et sinna ei saa. Miks ta siis kohe nii koledasti ütleb?"
Ja nagu alati, polnud vanaema seegi kord komplimentidega kitsi. M-L: "Ma hakkan ennast siis nüüd ilusaks tegema." V: "Jah, sul läheb sellega alati väga kaua aega, et end ilusaks teha."
Selles unenäokirjelduses olen ma Kolmas tüdruk ja teised on Esimene ja Teine tüdruk.
Esimene tüdruk leidis mu tänavalt ja palus endale appi minna. Läksingi temaga kaasa. Tüdruk viis mu ühe kortermaja keldrisse, mis - nagu välja tuli - oli surnukuur. Seal oli ka Teine tüdruk, kes parajasti malmkausis midagi puulusikaga segas. "Oh, väga hea!" ütles ta mind nähes. "Kaks on veel tegemata," ja ulatas kausi koos lusikaga Esimesele tüdrukule.
Kohe keldriboksi ukse kõrval võis kirstus näha surnud meest. Esimene tüdruk võttis kausist lusikaga veidi valget segu ja määris seda ohtralt mehe näole. "See kõvastub ära. Nii saame ta näo vormi säilitada," selgitas tüdruk. Paari minutiga oligi segu kuivanud ja tüdruk eemaldas ettevaatlikult valge kuivanud maski mehe näolt.
Vaatasin ringi ja mõtlesin, kuidas tüdrukud julgevad sellises kohas tegutseda. Siin oli pime, surnutest hoovas hauatagust külmust ja laibahaisu, ning mõte sellest, et viibin pisikeses keldriboksis koos kolme surnu ja kahe tüdrukuga tekitas klaustrofoobiat.
Mina pidin nägude vormi valamise töö üle võtma. "Vahepeal võivad nende lihased veel natuke tõmmelda," ütles Esimene tüdruk, kes oli mu sinna toonud. "Ära pane tähele."
Pärast seda, kui surnud mehe näost oli vorm tehtud, oli vaja surnul kingad jalast võtta, ta riiulilt võetud vana vaibaga katta ja kirstu kaas sulgeda. Siis oli surnu matmiseks valmis.
Esimene tüdruk tahtis minuga rääkida. Me läksime välja ja Teine tüdruk jäi ainsana keldrisse. Mõtlesin, kui õudne oleks surnutega üksi sellisesse kohta jääda. Juba hüüdiski Teine tüdruk: "Kas ma tõesti pean siin üksinda olema?" ja me läksime tagasi, treppidest alla. Sinna, kus elu enam polnud.
Mul oli hiljuti võimalus osaleda keeletoimetajate liiduga Tartus loovkirjutamise seminaril. Selle ürituse põhitulemus oli meeletu inspiratsioon - läksin koju mõttega, et minust peab saama parem kirjutaja. Aga see ei tule niisama.
Sain aru, et ma pole piisavalt kirjutanud.
Selleks, et keegi saaks end näiteks luuletajaks kutsuda, peab ta luuletama. Ja võimalikult palju. Sealjuures tuleb sageli teha ohverdusi. Kui inimesel on mõni hobi, mida ta armastab ja mis teda tõeliselt põlema paneb, ei hooli ta sellest, et peab ehk millestki loobuma. Võib-olla on ta noor iluvõimleja, kes läheb õhtul trenni selle asemel, et klassiõhtule minna. Võimalik, et ta ei vaata iga pühapäev saadet "Su nägu kõlab tuttavalt", nagu tema sõbrannad, vaid kogub selle asemel Youtube'ist teiste võimlejate kavasid vaadates inspiratsiooni.
Kui olin noorem, suhtusin imetlusega oma tuttavatest rulasõitjatesse, kelle jaoks rulasõit oligi kogu elu. Nad veetsid kogu oma vaba aja rulatades, vahetundides rääkisid profisõitjatest, võistlustest ja trikkidest, ning kui tuli talv, koondasid väed ja lükkasid omaalgatuslikult rulapargi lumest puhtaks, et ka talvel sõita saaks. Vat see on kirg.
Loen praegu kingiks saadud Gilles Neret' ja Robert Descharnes' raamatut Salvador Dali maalidest. Salvador-poiss hakkas kuueaastaselt maalima ja pühendas sellele kogu oma edasise elu, ohustades sellega muu hulgas näiteks oma õpinguid. Salvador Dali oli geenius, aga ta oli selleks olemise igati ära teeninud - tema saavutusi kirjeldab peaaegu 800-leheküljeline teos mu laual.
Kui nüüd tagasi kirjutamise juurde tulla, siis mingil sobival hetkel kirjutada võib igaüks. Ükskõik kes võib võtta pastaka ja pliiatsi ning kirjutada siis, kui tal aega on. Kirjanik on aga see, kes kirjutab ka siis, kui see talle mugav pole. Kui ta leiab kirjutamise aega sealt, kus seda pole. Ta kirjutab ühe käega, teise käega lõunaks kaasa võetud võileiba süües; bussiga tööle sõites; või ekstreemsematel juhtudel näiteks selle asemel, et magada.
Seega: selleks, et olla kunstnik, tuleb teha kunsti. Selleks, et olla kirjanik - kirjutada. Ka siis, kui sul on paberi asemel vaid tükike salvrätti, 5 tundi magamiseks või peavalu. Lõppude lõpuks teadis juba Ernest Hemingway, et:
"There is nothing to writing. All you do is sit down at a typewriter and bleed."
Ehk lähiajal on aset leidnud kaks võidukat olukorda, mil suhtlus vene keelt rääkivate inimestega on isegi toiminud. Sealjuures pole ma neile kogemata öelnud, et pudel mahla maksab 20 eurot või et mulle meeldib hobuseid kokakoolas vannitada (nagu K vist kunagi vene keele tunnis väljendas).
Stseen 1
Rimi. Puuviljalett. Mulle läheneb vanem daam kotitäie banaanidega.
Daam: *venekeelne tekst, something, something...*"...ILI V KASSE?"
M-L: *processing... "v" tähistab seesütlevat käänet, "kasse" on ilmselt kassa... Proual on banaanid käes, ilmselt tahab kaaluda... "V KASSE!"
Daam:"Aa, spasibo!"
M-L: *What just happened?*
Stseen 2
Sadam. Mulle läheneb vanem daam Tallinna kaardiga.
