Kuidas olla oma alal tegija?

- Tegele oma alaga.

Mul oli hiljuti võimalus osaleda keeletoimetajate liiduga Tartus loovkirjutamise seminaril. Selle ürituse põhitulemus oli meeletu inspiratsioon - läksin koju mõttega, et minust peab saama parem kirjutaja. Aga see ei tule niisama. 

Sain aru, et ma pole piisavalt kirjutanud.

Selleks, et keegi saaks end näiteks luuletajaks kutsuda, peab ta luuletama. Ja võimalikult palju. Sealjuures tuleb sageli teha ohverdusi. Kui inimesel on mõni hobi, mida ta armastab ja mis teda tõeliselt põlema paneb, ei hooli ta sellest, et peab ehk millestki loobuma. Võib-olla on ta noor iluvõimleja, kes läheb õhtul trenni selle asemel, et klassiõhtule minna. Võimalik, et ta ei vaata iga pühapäev saadet "Su nägu kõlab tuttavalt", nagu tema sõbrannad, vaid kogub selle asemel Youtube'ist teiste võimlejate kavasid vaadates inspiratsiooni. 

Kui olin noorem, suhtusin imetlusega oma tuttavatest rulasõitjatesse, kelle jaoks rulasõit oligi kogu elu. Nad veetsid kogu oma vaba aja rulatades, vahetundides rääkisid profisõitjatest, võistlustest ja trikkidest, ning kui tuli talv, koondasid väed ja lükkasid omaalgatuslikult rulapargi lumest puhtaks, et ka talvel sõita saaks. Vat see on kirg. 

Loen praegu kingiks saadud Gilles Neret' ja Robert Descharnes' raamatut Salvador Dali maalidest. Salvador-poiss hakkas kuueaastaselt maalima ja pühendas sellele kogu oma edasise elu, ohustades sellega muu hulgas näiteks oma õpinguid. Salvador Dali oli geenius, aga ta oli selleks olemise igati ära teeninud - tema saavutusi kirjeldab peaaegu 800-leheküljeline teos mu laual. 

Kui nüüd tagasi kirjutamise juurde tulla, siis mingil sobival hetkel kirjutada võib igaüks. Ükskõik kes võib võtta pastaka ja pliiatsi ning kirjutada siis, kui tal aega on. Kirjanik on aga see, kes kirjutab ka siis, kui see talle mugav pole. Kui ta leiab kirjutamise aega sealt, kus seda pole. Ta kirjutab ühe käega, teise käega lõunaks kaasa võetud võileiba süües; bussiga tööle sõites; või ekstreemsematel juhtudel näiteks selle asemel, et magada.

Seega: selleks, et olla kunstnik, tuleb teha kunsti. Selleks, et olla kirjanik - kirjutada. Ka siis, kui sul on paberi asemel vaid tükike salvrätti, 5 tundi magamiseks või peavalu. 

Lõppude lõpuks teadis juba Ernest Hemingway, et:

"There is nothing to writing. All you do is sit down at a typewriter and bleed."