Esimene tüdruk leidis mu tänavalt ja palus endale appi minna. Läksingi temaga kaasa. Tüdruk viis mu ühe kortermaja keldrisse, mis - nagu välja tuli - oli surnukuur. Seal oli ka Teine tüdruk, kes parajasti malmkausis midagi puulusikaga segas. "Oh, väga hea!" ütles ta mind nähes. "Kaks on veel tegemata," ja ulatas kausi koos lusikaga Esimesele tüdrukule.
Kohe keldriboksi ukse kõrval võis kirstus näha surnud meest. Esimene tüdruk võttis kausist lusikaga veidi valget segu ja määris seda ohtralt mehe näole. "See kõvastub ära. Nii saame ta näo vormi säilitada," selgitas tüdruk. Paari minutiga oligi segu kuivanud ja tüdruk eemaldas ettevaatlikult valge kuivanud maski mehe näolt.
Vaatasin ringi ja mõtlesin, kuidas tüdrukud julgevad sellises kohas tegutseda. Siin oli pime, surnutest hoovas hauatagust külmust ja laibahaisu, ning mõte sellest, et viibin pisikeses keldriboksis koos kolme surnu ja kahe tüdrukuga tekitas klaustrofoobiat.
Mina pidin nägude vormi valamise töö üle võtma. "Vahepeal võivad nende lihased veel natuke tõmmelda," ütles Esimene tüdruk, kes oli mu sinna toonud. "Ära pane tähele."
Pärast seda, kui surnud mehe näost oli vorm tehtud, oli vaja surnul kingad jalast võtta, ta riiulilt võetud vana vaibaga katta ja kirstu kaas sulgeda. Siis oli surnu matmiseks valmis.
Esimene tüdruk tahtis minuga rääkida. Me läksime välja ja Teine tüdruk jäi ainsana keldrisse. Mõtlesin, kui õudne oleks surnutega üksi sellisesse kohta jääda. Juba hüüdiski Teine tüdruk: "Kas ma tõesti pean siin üksinda olema?" ja me läksime tagasi, treppidest alla. Sinna, kus elu enam polnud.
No comments:
Post a Comment