Üleeile öösel oli suvi ja laulupidu. Olid kõik mu koorikaaslased, kellega koos Tartust Tallinna sõitsime ja proovi tegime. Ööbisime koos koolimajas, sõime koos koolisööklas ja ühtäkki oli käes laulupeo 1. kontsert, kus mulle sai selgeks tõsiasi, et tegelikult ma selles kooris enam ei laula. Seega tuleb mul osaleda laulupeol pealtvaataja, mitte lauljana, mul tuleb osta pilet ja seista mitte laulukaare all, vaid istuda selle ees muruplatsil. Ma pole enam laulja - see arusaamine lõi otse südamesse.
Eile öösel olime TÜSiga Bulgaarias. Olin juba mitu aastat selles kooris laulmisest eemal olnud ja viimaks naasnud. Seal oli palju võõraid inimesi, vanadest olijatest olid järel vähesed, aga sellest polnud midagi, sest sain kiiresti uutega tuttavaks. Kätte tuli aeg bulgaarlastele ühes kultuurimajas esineda. Bussiga ekskursioonilt esinemiskohta sõites tuli mulle äkki hirmuga pähe, et ma polnud reisile koorikleiti kaasa võtnud, vaid hoopis ühe teise valge esinemiskostüümi. Kultuurimajas hakkasid kõik koorikleite ja vöösid triikima, ma mõtlesin aga, kuidas dirigendile öelda, et mul on vale riietus kaasas. Kui oma koti avasin, leidsin sealt aga ikkagi koorikleidi, mis nägi paraku nii kortsus välja, nagu oleks keegi seda hamstrile tekiks püüdnud voltida. Läksin kleidiga tüdrukute duširuumi, kus teised sama probleemiga neiud parajasti kleite märjutamas olid. Kleit on vaja märjaks teha ja siis rippuma panna - seda teab TÜSis laulev tütarlaps selgemini kui ükskordühte.
Vahel on see igatsus suurem, vahel väiksem, aga see ei lähe kunagi päriselt ära. Viis aastat selle seltskonnaga on minusse jälje jätnud. Aga ma lihtsalt pean uskuma, et muutused on head. Muutused arendavad, avavad silmi ja tulevad kokkuvõttes kasuks.
Ning igasugune igatsus vana, turvalise, armsa ja nostalgilise järele tuleb teinekord lihtsalt üle elada.
Ja ainult edasi minna.
No comments:
Post a Comment