Tartu, sa meeldid mulle

Mul on Tartus häid sõpru. Neid pole palju, aga nende seas on mulle asendamatuid inimesi. Mõnega neist olen käinud koos gümnaasiumis, teistega tutvunud segakooris või ühiste tuttavate kaudu. Laupäeva õhtul õnnestus mul viis neist (täpsemalt Katu ja T, Mait, Kats ja Taavi) enda juurde kokku koguda ja mängida mänge, nagu "Halli Galli" (kus mul õnnestub sageli võidukas olla), "Kuues võtab!" (kus ma äärmiselt haledalt kaotasin) ning "Reaalsuskontroll". 

Pühapäeval saime kokku Monsuga. Mis oleks praegu Tartus ühele veganile ja peaaegu-veganile parem paik kui Ruunipitsa, kus nüüd rikkalikku vegan-menüüd võib leida? Teel kõhtusid rõõmustama kohtusime ka Küllikesega, tänu millele läks see Tartus-käik veel eriti asja ette: kaht koorisõbrannat ma sel nädalavahetusel näha polnud lootnud. Pärast korralikku söömaaega ja mõnusalt odava vegan-juustu ostmist käisime Kalevi kommipoes Suure Tõllu (vegan!) šokolaadi imetlemas ja TÜ raamatukogus kvaliteetkirjandust laenutamas. Loodetavasti suudavad "Lendas üle käopesa" ja "11 minutit" mind nüüd mõnda aega õigel rajal hoida, st eemal neist saatanlikest Jenna Marblesi videotest ja "Eesti Tippmodelli" saadetest.

***

Üks suurimaid varandusi elus ongi inimesed, kelle nägemisse võib sisse jääda ükskõik kui pikk paus, taas kohtudes on tunne, nagu polekski aega möödunud. Need on teatud tartlased, kelle jaoks olen mina alati Mann ja kes minu jaoks on "põhiseltskond", ükskõik, kui kaugel me parasjagu ka üksteisest ei elaks. On vähe asju, mida ma nende inimeste eest teha ei võiks.

Kipun siin jälle sentimentaalseks minema, aga peagi tuleb tasakaal. Ja natuke õudust.