Kuidas ma noori luuletajaid hindamas käisin

http://tartu.postimees.ee/3477729/salaja-sahtlisse-kirjutatud-luule-tuli-avalikuks

http://tartu.postimees.ee/3474347/noored-prommutavad-tartus-luulega

***

Vahel pakub elu ennenägematuid üllatusi. Üks neist oli tõsiasi, et 21. jaanuaril tuli mul osaleda esimest korda toimuva Noorte Luuleprõmmi žüriis. Lisaks paluti ka mul endal paar luuletust esitada. 

Võimalus Tartut külastada, noorte luuletajate loomingut kuulata, esineda, esimest korda žüriis kätt proovida ja isiklikult kohtuda žüriis samuti kaasa tegeva luuletajahärra Maliniga - müüdud.

Üritusel osalesid noored kolmest vanuserühmast: 6-11-aastased, 12-15-aastased ja 16-20-aastased. Mind rõõmustas taas see, et noored tahavad luuletusi kirjutada. Seda tahtmist oli näha nii tekstides kui ka mõne tegelase esituses. Minu käest said kõrgeimad punktid need, kel silmad esinedes põlesid ja kellest lausa õhkus uhkust, et saab oma kaunist kätetööd publikuga jagada. 

Hinge tuleb mingi eriline helgus, kui mõelda, et on 7-, 13- ja 16-aastaseid, kes tulevad koolist, võtavad pastaka ja märkmiku  ning hakkavad oma mõtteid värssides kirja panema. Nad kirjutavad perest, kodust, halloween'ist, loomadest; vanemad ka armastusest, magusast kurbusest ja eneseleidmisest. Mitmed neist on julged, esinevad ilmekalt ja kasutavad sealjuures isegi teatavaid show-elemente. Näiteks viskab üks noorsand teisest vanuserühmast end luuletuse lõpus raamaturiiulite ees pikali. 

Kuigi hindamisel on peamine roll publikul nagu poetry slam'idel ikka, tuleb ka žüriil oma panus anda. Raamatukogu laste- ja noorteosakonna juhataja, härra Malin ja mina peame samuti kõiki esinejaid kümnepallisüsteemis hindama. Mis hindaja mina ka veel olen, lasen profimatel rohkem kriitikat teha ja annan ise kõigile vähemalt 6 punkti. Muidugi on võimalik, et mind paneb leebuma noorte tuntav luulearmastus. 

Punktide kokkulugemise ajal astun ise lavale ja oodatud kolme-nelja luuletuse asemel tuleb esineda seitsmega. Aga sellest pole hullu, sest pealtvaatajad on sõbralikud ning õhkkond turvaline ja vaba. Kui mul hakkab juba liiga monolavastuse tunne tekkima, küsin, kas keegi tahaks ehk veel üles astuda. Härra Malin tahab ja huvitav on teda esinemas vaadata.

Võitjad saavad auhinnad, üritus lõppeb, meedia esindajad võtavad intervjuusid, žüriiliikmed panevad viimast korda pead kokku ja valivad veel mõne inimese, kes suurele Luuleprõmmile saata. 

Üks ilusalt ehe hetk on see, kui kohtun pärast ürituse lõppu teises vanuserühmas võitnud preiliga eestikeelse ilukirjanduse osakonnas. Ta küsib raamatukoguhoidjalt luulet. Talle tõesti meeldib see värk. See on ilus.


Kokkuvõtvalt üks natuke sürreaalne, aga meeldejääv päev.