Templiprostituudid ja kivide lõhkumine ehk India igapäev

Arengumaadest dokumentaalide vaatamine mõjub. Paneb asjad perspektiivi. Ja kurat, kuidas mõjub. Võtame India.

Dokumentaalis "Girl Killers" näeme ühiskonda, kus tüdrukute sünd tähendab perele suurt häda ja kurbust. Tüdruk tuleb kunagi mehele panna ja abielu tähendab, et pruudi vanemad peavad talle tagama kaasavara, mis enamiku vanematest pankrotti ajavad. Eks ole, ja seda ühiskonnas, mis oma elu poolest meenutab lääne inimesele juba niikuinii pankroti kõige madalamat astet. Aga ei, kui inimestel on seal veel 10-ruutmeetrine õlgedest katusega ja ilma põrandata hütike, kus paljasjalgsed lapsed peoga riisi suhu topivad, on kõik veel hästi.

Hästi ei ole siis, kui vastne ema läheb korraks välja kaevust vett tooma ja avastab koju tagasi jõudes, et mees on nende hiljuti sündinud tütre tapnud. Sest tütart on lihtsalt liiga kallis pidada. Küla selgeltnägijad jagavad soovitusi, kuidas lapsi kõige parem tappa oleks: mürgiga, liiga kuuma supiga, neid lihtsalt nälga jättes...

On tüdrukuid, kelle vanemad teevad kõik, et nad ikkagi korralikult üles kasvatada ja kaasavaraga mehele saata. Võtku see siis, mis tahes. On mehi, kes töötavad kaugel ja saavad ainult korra paari kuu tagant pere juurde tulla. Mehi, kes ütlevad, et magavad ööpäevas vaid 3 tundi. Naised käivad kive lõhkumas, mõned koos lastega. Nad võtavad vasara ja löövad sellega kive katki. Käsitsi, kogu päeva. Ja siis räägivad, et see on ohtlik töö, millega võib vigastada nii silmi kui ka jalgu, sest kaitseprille pole ja jalas on sandaalid. 5-7-päevase kivide lõhkumise eest saab meie rahas umbes 14 eurot. 

Üks võimalus peres oleva tütrega toimetulekuks on veel - ta templisse saata ja jumalannale "pühendada". Need tüdrukud ei saa abielluda, mis elimineerib kaasavara probleemi, küll aga tähendab devadasi'ks saamine templiprostituudi elu kogu selle õõvastavas reaalsuses. Devadasi'd on näiteks 18-aastased neiud, kes räägivad, kuidas neil on laps, aga nad ei tea, kes on isa. Nad räägivad, kuidas nende lapsi koolis kiusatakse, sest nende ema on prostituut. Ja seesama devadasi nutab ja ütleb, et ta elu on väga halb. Mehed kohtlevad teda nagu kaltsu, sest hoolivad tegelikult ainult oma perekonnast ja neil on ükskõik, mis temast edasi saab. Seal samas kõrval on ka 18-aastase devadasi murest murtud ema, kes ütleb, et vaesuse tõttu polnud lihtsalt mingit muud võimalust, kui tütar beebina templile "pühendada". Devadasi ema nutab, vaatab oma tütart ja loodab, et järgmine elu tuleb parem.

See kõik toimub praegu. Päriselt.

Hüvasti, E=MC2!

Kallis E=MC2!

Sa olid minuga kõik need aastad. Jäid mu kõrvale ka siis, kui kõik teised kadusid, või ma nende vastu liiga karm olin ja nad murdusid. Käisid minuga kõikjal ning isegi, kui Su vahel mõneks ajaks silmist kaotasin, leidsid alati tee tagasi minu juurde. Vahel oli see suisa ime, mismoodi. Seepärast olen alati mõelnud, et kuulume kokku. 

Kui ma Sind esimest korda hoidsin, ei tundunudki Sa mulle nii eriline. Mul oli Sinusuguseid olnud piisavalt. Ajapikku aga nägin, kui palju on Sul jõudu ja vastupidavust võtta vastu minu mis iganes jama ja seda mitte kellelegi avaldada. Muu hulgas sai minust koos Sinuga lugupeetum inimene, sest Su tumesinisele küljele valgelt kirjutatud nimi E=MC2 muutis mind asjalikumaks ja targemaks. Vähemalt väliselt. Vähemalt mulle meeldib nii mõelda.

Kallis E=MC2, ma olen Sinus hoidnud paljut: tooteesitlusvahendeid, reporteritöö mikrofoni, ülipeent šampust, joonistustarbeid, kassitoitu varjupaika viimiseks, inimeste toitu, isegi lilli ja Punamütsikese kostüümi. Sinu jaoks polnud miski liiga kummaline, raske või käsitlematu. Aitäh Sulle selle eest. Minu üle tehti vahel Sinu pärast nalja, sest ajahammas mõjutab meid kõiki, aga ma teadsin, et ustavus ja intelligents on Sinu puhul tähtsam kui välimus. 

Nüüd sai Sul viimaks küllalt ja ma ei süüdista Sind. Oleksin pidanud juba ammu Sulle väärika pensionipõlve võimaldama. Tahan, et teaksid, et olid parim kilekott, keda keegi endale kunagi soovida võiks, ja ma jään Sind igatsema.

Kohtume kunagi teispoolsuses.

Alati Sinu 
Mari-Liis

Randoomsed Mõtted ehk Ajulised Iseärasused

* Ma käin harva kinos ja seal on vahepeal filmi ajal nii tore vaadata, kuidas inimesed ees istuvad. Nad kõik on tulnud sinuga sama filmi vaatama ja istuvad kuulekalt oma istmetel, peanupud nagu murumunakesed kõik ekraani poole suunatud. Millegipärast on see mu jaoks nii armas vaatepilt. Kuidas sa ei näe hästi pimedas, kas nad on mehed või naised, pikkade või lühikeste juustega, paksud või kõhnad. Lihtsalt sellised peanupukesed reas. 

* Miks inimesed ütlevad aitäh, kui neile mõne neile kuuluva asja kohta kompliment tehakse? Miks tänatakse, kui kiidetakse käevõru, nutitelefoni ümbrist või jalanõusid? Ilusaks on peetud ju ikkagi seda asja, mis mul on, mitte mind ennast. Ma olen tegelikult kusagilt lugenud, et kui tahad inimesele tõeliselt meelehead valmistada, siis tulekski kiita mitte asja, vaid inimese omadust. Näiteks "Sul on ilus kleit" asemel tuleks öelda "Sul on hea maitse". Aga ma ütlen ikkagi aitäh, kui keegi ütleb, et mul on ilusad... ma ei tea, sokid. Miks ma ütlen?

Veel huvitavamaks läheb asi siis, kui mõelda välimuse kohta komplimentide tegemisele. Näiteks kui keegi ütleb, et sul on ilusad silmad või jalad. Sa ütled aitäh, kuigi tegelikult on enamik meist silmade ja jalgadega sündinud ja see, millised keegi saab, ei sõltu kuidagimoodi inimesest endast. Tänama peab, sest see on viisakas. Aga tegelt ka, mis õigus on tänada?

* Eriti tore on, kui lähed teisipäeva õhtul Kakumäele päikeseloojangut vaatama ja seda on tulnud vaatama ka seltskond noori mehi, kes hoolimata oma mehelikust eksterjöörist ja siia-sinna esinevatest vägisõnadest ütlevad lauseid, nagu "Nii ilus värvide mäng on ikka", "Kohe ongi täitsa loojas", "Täitsa punane on ümbert". Lahe, et tänapäeval on (noor)mehi, kes tulevadki kambakesi päikeseloojangut vaatama ja oskavad sellest lugu pidada.

* Ma tahaksin, et kui mul kunagi pere on, ei oleks me veel oma tehnoloogiaühiskonnaga jõudnud nii kaugele, et ei saaks asju vanamoodi teha. Näiteks maja taga pesu kuivama riputada. Millegipärast meeldib mulle mõte pereemast suvel koduses täpilises kitlis ja plätudes pesu nöörile riputamas, just nagu esiemad seda alati teinud on. Kitlis naine, juuksed üles pandud, pesukausist padjapüüri võtmas ja pesunöörile riputamas - see tundub kuidagi eriti kodune. See kittel, mis Naomi Wattsil filmis "Funny games" on, sobiks hästi. 

* Oli aeg, mil ma poleks kunagi suutnud üksinda kuhugi sööma minna. Täna käisin pärast Eesti Keele Instituudi seminari Lidos. Ainult iseendaga. See annab inimesele metsikult palju vabadust, kui ta taipab, et võib selliseid asju ka üksi teha. Käia üksi kinos, söögikohas, kontserdil, peol või reisimas. Mõne jaoks on vist normaalne neid asju üksi teha, ma vist ikkagi arvan veel, et koos on toredam. Aga mõnikord võib-olla ei ole ka. 

No ma ei tea, ma proovin veel kunagi.

Metsikuid hobuseid armastada võid kaugelt

"Räägi veel midagi," palus Anna ja tõmbas mõnuga mahvi suitsu. "Siin on nii hea praegu." Ta sulges isegi silmad. "Kas sa kuuled, kuidas suvi tuleb? Päike on peaaegu loojas, aga linnud laulavad ikka veel. Ma tahakski igavesti siia jääda." Tüdruk rääkis nii, nagu oskas ainult tema. Oma igasse sõnasse uskudes, igas sõnas elades. Nii rääkisid ainult inimesed, kelle iga mõte, tegu ja ihurakk on täidetud kirega elu vastu, ja Sass oli korduvalt soovinud, et temagi oskaks nii rääkida. Ta ei osanud, millegipärast tahtis aga Anna ikka tema lugusid kuulda. 

Loojuv päike tekitas tüdruku heleda pea ümber sooja kuma ja terve ühikatuba täitus punakaskollase valgusega. Sass vaatas kinniste silmadega tüdrukut oma aknalaual, loojuvat päikest, ja kuulas linde. Anna oli tahtnud, et ta veel räägiks.

"Kas sul juba küllalt ei saa?" - "Ma a r m a s t a n su jutte!" hüüdis tüdruk kohkunult aknalaualt maha hüpates. Ta läks Sassi juurde ja istus tema vastu kaltsuvaibale. "Näiteks seda, kus mees oma ukse tagant jänese kõrva leiab, ja seda, kus inimestel on sabad ja kus... Sa oled hea kirjanik. Räägi näiteks, millest sa praegu kirjutad."

Sinust, tahtis Sass öelda, aga teadis, et ei või seda teha. Sa ei saa öelda millelegi nii ilusale, metsikule ja vabale, et vajad teda, või ta jookseb ära ega tule enam iialgi tagasi. Sellised taltsutamata hobused nagu Anna on sinuga täpselt seni, kuni sa neile valju pähe ei hakka panema. Niipea, kui nad sind valjadega kasvõi lähenemas näevad, kappavad nad tuhatnelja mägede poole. 

Sass oli liiga kauaks end tüdrukut vaatama unustanud. Ja midagi tuli öelda. "Noh," alustas ta, "ma kirjutan ühte novelli. Seal on loomad, kes käituvad nagu inimesed ja..." - "Aa. Nagu "Loomade farm"?" Anna teadis raamatutest nii mõndagi. "Ei, mitte nagu "Loomade farm". Seal on loomad, kes on inimesed orjadeks võtnud ja siis kasutavad neid enda jaoks ära. Näiteks vanad mehed, kelle habemetest nad tekke koovad, ja lapsed, kellele trikke õpetavad ja. Selline. Seal on igast asju veel, kui valmis saab, siis loen sulle." Anna suured sinised silmad muutusid tõsiseks. "Kõlab huvitavalt. Mulle meeldiks see väga. Ma lihtsalt armastan su jutte."

Ja mina armastan sind, tahtis Sass öelda. Aga ta ei saanud.

FIGHTING WIND

All of you are reaching out
from the ground where I should be
even if I wanted to -
I feel no more gravity

I see meadows, I see trees
wind beneath that makes me strong
almost in the outerspace -
that's the place where I belong

On the grass that you are standing
everything is said and done
you are reaching out for me 
when knowing - I just cannot come

NAISE VIHA

Kaua kestab naise viha? -
hoomamatu on see aeg,
taltsutada temas looma
asjatu on töö ja vaev.

Ainuüksi daam ju teab,
millal sobib öelda jah.
Tuleb päev, kui leebub süda -
senikaua hoidke alt!

Asjatu on lootus vaid,
et homme läheb paremaks.
Kannatame, kaua vaja -
võimas on me kättemaks.

Süsteemi vastu

http://www.aripaev.ee/arvamused/2016/05/16/eliisa-matsalu-las-loomad-piinlevad

Ma ei jaga siin ajaveebis kuigi sageli artikleid, aga see ülemine on väga hea näide sellest, kuivõrd raske on võidelda tuuleveskitega. Insitutsioonidega, kes on palju tugevamad ja kelle käes on võim.

Aga sellest hoolimata tuleb edasi võidelda.

Kuidas Eurovisioni vaatamist lõbusamaks muuta

Üksi või seltskonnas, alkoholi, meelepärase mahla või avokaadovõileivaga, aga joo/ampsa iga kord, kui:

* Esineja nimi on raskesti hääldatav
* Laulus esineb sõna "dreams"
* Lavale ilmub naine/mees, keda tahaksid lähemalt tundma õppida
* Keegi teeb hea kitarrisoolo
* Vaatevälja ilmub silmailu pakkuv dekoltee/paljas torso
* Esineja on põlvili
* Esineja näeb ükskõikne välja
* Keegi võtab riideeseme ära
* Lauljal on kostüüm, millega oleks väga raske poes igapäevaseid sisseoste teha

* Kuum naine mängib kirglikult viiulit
* Helistik muutub
* Keegi on paljajalu
* Laval on terariistu
* Saatejuhid teevad halva nalja
* Häälte andmisel on tehnilisi probleeme

Lisage sellele nimekirjale oma reegleid, aga käituge mõõdukalt, et ikka lugudesse süveneda ka saaks. Loodan, et teil on samamoodi nagu mul, kes ma ei tea ühtegi lugu peale Küprose oma, nii ei tea üldse, mida oodata.

Tegelikult peaks see olema unenägu

Kaheksas korrus. Tühi korter. Avatud maast laeni aknad. Valged imeõhukesed kardinad, mille õrn tuuleiil liikuma paneb. 

Mina ja Nico-nimeline kass voodil. Pehmed käpad mu öösärgil. Haprad kardinad lendlevad, tuul sirvib põrandal lebava raamatu lehekülgi ning Lana del Rey laulab unenäomuusikat.

Sinine roos + sinised juuksed = raamat kirjutamisest

Kord natuke aega tagasi oli raamatu ja roosi (ka raamatu ja autoriõiguste) päev. See tähendas, et Apollost sai omale raamatu valida ja selle eest roosiga maksta. Kasutasin minagi esimest korda seda suurepärast võimalust.

Minu hoolikalt valitud roos oli sinine, kokkusattumuse tahtel täpselt nagu Apollo noore müüjatari juuksed. Valitud raamat rääkis sellest, kuidas hästi kirjutada ja õhtul tähistasime väärika päeva lõppu Lasnamäel väärikate vegan-viineripirukatega. 

Väärikas.

Peab armastama vene vanaprouasid

Esmaspäeva hommik. Buss nr 40, mille peale end oma võrdlemisi mahuka trennikotiga vinnan ja seejärel vahekäiku seisma jään. Minu kõrval istub vene keelt rääkiv proua, kes mureliku moega mu kandamit silmitsema jääb. Hoolimata keelebarjäärist saan aru, et naine püüab mulle enda kõrval olevat aknaäärset kohta pakkuda. Ma keeldun. Jaksan küll. Keegi vajab seda istet võib-olla minust rohkem. 

Natuke aega läheb mööda ja proua ei jäta jonni. Jälle pöördub ta minu poole ja pakub enda kõrval olevat kohta. Noh, olgu, kui ta juba nii ilusti pakub. Proua nihutab end koomale, et saaksin üle tema vabale kohale ronida. Ja kui ma seda teen, siis ta peaaegu tõstab mu koos kotiga endast üle ja aitab mul end vabal kohal sisse seada. 

Võib-olla oli naise rahvus kõigest kokkusattumus, aga paratamatult tekib küsimus: kui paljud eesti vanaprouad bussis niimoodi käituksid?

Mehed, kes tõstavad 300 kilo ja laulvad kummitusnaised

Eelmisel laupäeval olin töökaaslastega. Ma olen iga päev nii pagana tänulik, et töö on need inimesed mu ellu toonud.

Esmalt oli M ja jõutõstmise meistrivõistlused Sparta spordiklubis. Meie üllatuseks oli pealtvaatajaid nagu heteromehi Mika kontserdil, aga see võimaldas meile päris head vaatekohad.

Tundsin juba siis nende lihaseliste meesmägede ees kerget hirmu ja aukartust, kui nad 200 kilo tõstsid (mida olin varem ka juba M-i pealt näinud). Aga tuli välja, et lavale liipasid (oma sirgete kinniseotud põlvedega) ka mehed, kes mehiste möiratuste saatel tõstsid lausa 300 ja 360 kilo. Oma kahe väikese (okei, nende puhul küll suure) käega. Ma proovisin kunagi jõusaalis ka seda jõutõstmist teha ja maksimaalne raskus, millega hakkama sain, olid häbiväärsed 40 kilo. Need vennad tõstsid 9 korda nii palju.

Kõige lahedam oli üks prillidega mees, kes nägi välja nagu tavaline kontoritöötaja, IT-spetsialist või midagi säärast, ainult et harukordselt lihaselise kehaga. Ja siis tuleb see paipoisi muljega mees ja tõstab midagi 300 kiloga, kangi mõlemas otsas (lisaks tagumisele) mitte 1, vaid 2 turvajat, sest ainult 3 liikmest koosnev turvameeskond lihtsalt ei jaksaks teda vajadusel kangi alt päästa. Tänaval võib sulle selline prillidega viisakas onkel talvel vatijopes vastu tulla ja sa ei oskaks arvatagi, et ta jope all on peidus midagi, mis on rohkem lihas kui keha. Et pärast tööd kontoris heidab ta pintsaku seljast ja portfelli käest, paneb tihedalt lihaste ümber liibuvad lühkarid jalga, uriseb ja tõstab 300-kilost kangi nagu oleks see vahukomm.

Õhtul oli E, Estonia kammersaal ja õudusooper "Kruvipööre". Mu kauni kaaslanna esmane skeptilisus ja oletus, et õudusooper tema õrna hinge jaoks liiga väljakutsuvaks osutub, kadus pärast esimesi minuteid. Kuigi peab tõdema, et piinavalt aeglaselt laval hõljuv ooperit laulev kummitusnaine oli tõepoolest kummastav vaatepilt. Teine sama kummastav (ja veidi kõhe) oli seesama kummitusnaine oma pikkade lohisevate kleidisabadega kaeblikult publiku vahel roomamas. 

Pärast korralikku kultuurilaksu võtsime suuna Sinilindu, mis, nagu välja tuli, oli E kodubaar ja tema sõpradest tulvil. Meie esimene valik oli Henry Weston's Vintage ja teise valiku alla läksid läätsepikkpoiss, bataadipüree, "makaronid" ja muu säärane. Taimetoitlased peavad Sinilinnus kindlasti seda läätsepikkpoisiga rooga proovima. Ma luban, et te ei kahetse. 

Jõusaali väikesed rõõmud

Ehk see hetk, kui hakkad mõne masinaga trenni tegema ja sul tuleb enda jaoks raskust juurde panna, mitte vähemaks võtta.

Neile, kes on armastuse mänguasjad

Ma tean, et vahel on inimestel endast kohutavalt kahju. Neil hetkedel ei tee nad muud, kui kuulavad valu täis muusikat, lebavad üksi voodis ja tunnevad, kuidas neil on nii raske, et nad on muutunud täiesti tuimaks. Ilmselt on see mingi organismi kaitserefleks - kui halbu emotsioone saab liiga palju, tekib inimesse sein, mis enam ühtegi grammi negatiivset infot südameni ei luba, rääkimata tema olemasolevate mõtete sinna laskmisest.

Minus tekitab kurbust, et paljudel juhtudel on selle tunde põhjuseks armastus. 

Siinkohal ei saa midagi parata olukordades, kus on kaks inimest, kellest ainult ühel on teise vastu tunded, ja nad mõlemad püüavad ometi selle olukorraga võimalikult hästi toime tulla. Kõik inimesed ei pea üksteisele meeldima, samamoodi ei saa võtta kahte inimest, neid teatud aja koos hoida ja loota, et mõlemapoolseks armastuseks muud vaja polegi. See on paratamatu. Seda peab teadma.

Minus tekitavad aga eriti suurt kurbust inimesed minu ümber, kes peavad seda tühjuse ja ülima emotsionaalse kollapsi tunnet kogema ainuüksi seepärast, et on inimesi, kelle jaoks armastus on mäng. Sotsiaalne male. Eksperiment. Kodune ülesanne mõne pick-up-artist'i raamatust. Ja need mehed, kes teevad naisi meelega armukadedaks, kes ei helista neile pärast paarinädalast suhtlust enam kunagi, võib-olla isegi ei tea, et mõned neist naistest hakkavad ajapikku tundma, et nad polegi paremat väärt, et nendega tehaksegi alati nii, et neil on midagi viga. 

Need on minu sõbrannad. 

***
Sina, kes sa seda postitust loed, palun luba mulle nüüd ühte asja. Vahet pole, kas sa oled naine või mees. Palun luba mulle, et kui keegi tekitab sinus rohkem kurbust kui rõõmu, rohkem meeleheidet kui tänutunnet, siis jätad temaga hüvasti.

Ja lähed ise ainult edasi.

Elu on liiga lühike, et raisata seda inimeste peale, kes meist ei hooli või meid ära kasutavad. Sa väärid paremat ja see parem ...

... on olemas.