Tuesday, May 10, 2016

Peab armastama vene vanaprouasid

Esmaspäeva hommik. Buss nr 40, mille peale end oma võrdlemisi mahuka trennikotiga vinnan ja seejärel vahekäiku seisma jään. Minu kõrval istub vene keelt rääkiv proua, kes mureliku moega mu kandamit silmitsema jääb. Hoolimata keelebarjäärist saan aru, et naine püüab mulle enda kõrval olevat aknaäärset kohta pakkuda. Ma keeldun. Jaksan küll. Keegi vajab seda istet võib-olla minust rohkem. 

Natuke aega läheb mööda ja proua ei jäta jonni. Jälle pöördub ta minu poole ja pakub enda kõrval olevat kohta. Noh, olgu, kui ta juba nii ilusti pakub. Proua nihutab end koomale, et saaksin üle tema vabale kohale ronida. Ja kui ma seda teen, siis ta peaaegu tõstab mu koos kotiga endast üle ja aitab mul end vabal kohal sisse seada. 
Võib-olla oli naise rahvus kõigest kokkusattumus, aga paratamatult tekib küsimus: kui paljud eesti vanaprouad bussis niimoodi käituksid?

2 comments:

Karu said...

Üldjuhul on mul vene vanatädikestega vastupidised kogemused... Aga pole ammu bussiga sõitnud, võib-olla on ajad muutunud.

M-L M said...

Eks kogemusi või igasuguseid olla... see oli vaid üks positiivne neist :)