Lendavaid kettaid, surnud roomajaid ja töökaaslaseid ehk reklaamiagentuuri suvepäevad

Pärast seda, kui olime Kaiaga ühel reedel natuke oma GPS-e proovile pannud, jõudsime nagu eeskujulikud samariitlased Vihterpalu lähistele. Seal testisid meie tuttavad sõbrad ja üks tundmatu (aga niiii sõbralik!) hiigelnäoga koerlane juba erinevaid discgolf'i kettaid, et valida endale sobivaim relv (tähendab, mänguvahend), millega konkurendid põrmustada (Tähendab. Võita). 

Võrdsuse huvides pandi naised meestega paari ja peab ütlema, et meil läks oma partneriga üsna edukalt, olenemata asjaolust, et üsna lõpusirgel suutsime oma ketta tihnikusse lootusetult ära kaotada ja pidime selle leidmiseks abiväed mobiliseerima.

Ootamatul kombel oli septembri esimene reede väga päikesepaisteline, mis tekitas spordimeeskondades pärast mängu vastupandamatu soovi külapoest midagi joodavat ja jäätiselikku hankida. Edasi suundusimegi oma aaretega juba oma võõrustaja M-L-i juurde, kus meid ootas tuur tema maamaja valdustes, kerge lahtipakkimine ja ettevalmistused õhtuseks koosviibimiseks. 

Järgnes õhtune koosviibimine. 

***

Vahepeal käisid daamid mere ääres jalutamas. Seitsmeaastane M tutvustas mulle lähedal elavaid naabreid, muu hulgas saime muljeid jagada viiulimängimise ja ujumise teemadel. Mere äärest leidsime rahustavad lained, päikeseloojangu, tuule ja ebatavalised kivistised, mida usinalt taskutesse korjasime, nagu oleksid need kivid võimalus rand endaga igaveseks kaasa pakkida. Koduteelt leidsime paar surnud ussi ja ühe elusa konna.

Olime enne teinud M-i ja E-ga kindla plaani sauna minna, aga kuidagi suutsime selle ära unustada. Küll aga jagus õhtusse lõket, ilutulestikku, miljoneid tähti ning vestlusi dobermannide ja beebide teemadel.

Kella 2 ajal läksin ülemisele korrusele tekikuhjade alla mattunud E kõrvale magama. Õues oli külm.

***

Spekulatsioonid osutusid tõeks ja mu auväärses mobiiltelefonis polnud piisavalt jõudu (ega akut), et mind hommikul äratada. Küll aga äratas mind õnnekombel kell pool 9 jahedus, nii et suutsin ikkagi enne teisi oma maja elanikke ärgata, kööki hiilida ja seal pitsat tegema hakata. Aegamisi ärkas ka ülejäänud köögitoimkond, kes võttis ette rahva rõõmustamise ahjuomletiga. 

Vihterpalust lahkudes sõitsime veel kohalikku kalaärisse. Kalade juurde pääsemine läks mõningaste ponnistustega, sest hoolimata peenetundelisest ukse taga lammutamisest meid millegipärast esialgu sisse ei lastud. Viimaks said mu autokaaslased siiski endaga kaasa paar tükki merehõbedat. 

Teel tegime veel ühe külapoepeatuse, kust üks meist soetas endale ühe töövalmis luua, millel tagasi koju lennelda.