Ületades taas kord ärevust üksi laulmise ees

Ehk miks kurat ma ennast kogu aeg sellistesse olukordadesse panen, käis mu peast läbi, kui valmistusin ühe Tallinna segakoori dirigendile, hääleseadjale ja trobikonnale teistele inimestele suures saalis tõestama, et olen laulmisega katsete läbimiseks piisavalt sina peal. Laulda on mõnus ja mõnus on tegelikult ka üksinda laulda, eriti vabas õhkkonnas. Aga teha seda inimeste ees, kes sulle hiljem ütlevad, kui hästi nende arvates hakkama said ja sind kuuldu põhjal hindavad, on natuke närvesööv. Loodetavasti ei paista mu ärevus välja. 

Natuke vist ikkagi paistis.

See kõik leidis aset õhtul kell 20.30, kui mitmetunnine kooriproov oli lõppenud ja mu taskus oli äsja saadud kompvek sünnipäevalapselt, keda olime mõni hetk tagasi õnnitlenud. Too komps mind aidata ei saanud, seda suutnuks vaid ehk teha üks korralik lõvikonserv. Et mul seda aga käepärast polnud (tähendab, vaja läinuks muidugi selle veganversiooni), tuli omade jõududega hakkama saada ja lihtsalt

laulda.

Trammiga hilisõhtul koju sõites polnud kindel tunne. Lootsin, et pärast seda kõike olen endaga rohkem rahul. Rahul olin selle üle, et julgenud olin, oma esitusega mitte nii väga. Hakkasin isegi mõtlema alternatiivsete ajasisustusviiside peale, nagu näiteks:

* Orkester
* Male
* Midagi, mis seostuks tantsimisega. Ballett? Jälle?
* A hakkaks hoopis midagi bändilaadset tegema?

Õnneks mul alternatiivlahendusi veel vaja ei läinud. Nüüd on mul uus koor ja võimalus laulda täiesti legaalselt kord nädalas heas seltskonnas, ilma ohuta sellega vägisi naabrite elutegevusse sekkuda.