Lossipark. Kunagi käisime mu parima sõbranna ja pinginaabri M-iga seal lumelauaga sõitmas ja see tekitas väga tähtsa tunde. Mis siis, et meie "mäed" olid tegelikult künkad ja vaid poolteist meetrit kõrged.
Lossipargi lähedal (noh, tegelikult on Haapsalus kõik kohad üksteisele lähedal) on Aafrika rand, millega seostub mul üks natuke hilisem mälestus. Mul, romantilisel naisterahval, tuli pähe läbi elada üks filmikangelannade lemmikhetkedest ja viia oma tolleaegne südamehärra A ühe varjualuse alla tantsima. Vaene mees püüdis küll head nägu teha, aga tema vaimule meeldis see ettevõtmine vist sama vähe kui tema kehale, mis väljendas seda vastumeelsust ägeda ninaverejooksuga. Nii tuli Maria von Trappil loobuda mõttest oma kavaleriga päikeseloojangusse tantsiskleda ja selle asemel noormees hoopis pingile horisontaali asetada, salvrätt ninas.
Oma nostalgilisel jalutuskäigul möödusin kirikust, kus me vennaga väiksena pühapäevakoolis käisime. Mäletan ainult ühte tundi (võimalik, et neid rohkem polnudki). Seal sõime leiba ja kleepisime seinale maalitud lammastele vatist villa külge. Mõne tehtud villapall läks lamba keha asemel hoopis teistesse kohtadesse, näiteks meisterdajale suhu, aga jumala lapsed on teatavasti ju kõik võrdsed.
Kunagi töötas mu ema majas, mida kutsutakse vanaks taastusravikeskuseks. Selle asjaolu kõige võluvam aspekt oli minu jaoks hundikoer, kes hoonet valvas. Võisin olla umbes 8-aastane, kui iga kord ema töö juures käies ka koera juurest läbi käisin. Alati tundis ta mind ära ja meie rõõm kohtumisest oli iga kord kahepoolne, kuigi käisid jutud, et tegu on kurja koeraga, kes inimestega kuigi hästi läbi ei saa. Meie olime sõbrad, sellest said ajapikku aru isegi need, kes 8-aastast tüdrukut lõukoera juurde esialgu lasta ei tahtnud.
Millegipärast ma mõnda aega enam ema töö juures ei käinud, vist umbes aasta läks mööda. Pärast võrdlemisi pikka aega jälle koera juurde naastes mõtlesin endamisi, kas ta ikka mäletab veel mind. Ei mäletanud. Kui talle lähenesin, hakkas ta haukuma ja oleks mulle vaat et kallalegi tulnud. See oli ilmselt üks kurvemaid hetki mu noore elu jooksul.
Iluvõimlemise maja. Sellega meenus kaks asja.
1. Kord jõudsin trenni liiga vara ja et ma ei peaks niisama ootama, kaasas treener mind väikeste trenni. Mis tähendas, et mina, 10-AASTANE NOOR DAAM pidin 6-AASTASTEGA kikivarvukil ringiratast kõndima ja loomahäälitsusi tegema. Ma vist ei pea ütlema, kui nördinud ma olin.
2. Enne trennisaali oli n-ö esik, kus jalanõusid ja jopesid hoiti. Kunagi, kui pidin pärast trenni veel edasi klassiõhtule minema, tuli ema pärast trenni spetsiaalselt sinna, et mulle 3. klassi klassiõhtuks soengut teha. Mäletan, et mulle nii meeldis see soeng ja püüdsin seda isegi järgmine päev kooliminekuks uuesti teha, aga paraku tuli emal see tunduvalt paremini välja.
M-i isa puidutöökoda oli iluvõimlemise maja lähedal ja seal oli lihtsalt maailma parim kadakalõhn.
Viigi ääres tuli meelde, kuidas me väiksena ema, vanaema ja vennaga seal mõnel õhtul jalutamas käisime. Mulle meeldisid need ettevõtmised, sest siis sai ilusad riided selga panna (mis minu jaoks oli eelkõige üks maani helesinine seelik ja kübar) ja nendesamade ilusate riietega ohtlikult viigi äärel balansseerida. Mu emad ei kiitnud muidugi sellist käitumist heaks ja sellistel juhtudel tuli mul uppumisohust tõrksalt eemalduda.
Kaubamaja kõrval on lillepood, kust käisime A vanaema matusteks pärgasid toomas.
Teenindusmaja ees rulluisutasime sageli M-iga. Veel mängisime seal tukikat, ja et mängijate seas oli mul ka silmarõõm, siis jooksin isegi oktoobri lõpus seal ringi õhukese (aga võrgutava) kampsuniga.
Haapsalu staadionil käisime ema ja vennaga mingi aeg õhtuti sporti tegemas. Jooksime staadioniringe, tegime rööbaspuudel harjutusi, mängisime võrkpalli. Kui päike loojuma hakkas, läksime koju. Vahel lasime enne veel meie pikakarvalisel taksil Tobiasel lahtiselt staadioni kõrval pargis joosta.
No comments:
Post a Comment