Esmaspäeval, 2. juulil menetlen Luuleklubis Jaani tema raamatu teemadel. Kõik on oodatud kuulama ja kaasa mõtlema ja küsima :) Ürituse teises pooles saab luuletusi ka lugeda, nagu juba kombeks.

Juba ülehomme Keskraamatukogu rõdusaalis kell 18.30.

Kui töö tähendab okserefleksi vaatamist

Mulle üldse ei meeldi oksendavaid inimesi vaadata. Või no isegi neid, kes peaaegu oksendavad. 

Ja siis tõlgid pahaaimamatult ühel töönädala hilisõhtul saadet, kus inimesed teevad igasuguseid hullusi. Vägev. Kõik on täiega huvitav. Aga mingil hetkel ütleb jutustaja, et hea vaataja, kui sulle ei meeldi tavaliselt eriti oksendamise piirimail olevaid tegelasi vaadata, siis mine nüüd parem natukeseks eemale. Mina, ta mõtleb mind. 

Ja siis lööb reaalsus okseämbriga pähe: sa ei saa minna, vaid pead iga detaili hoopis tähelepanelikult silmitsema, et kõigi nende öökivate inimeste dialoog korralikult subtiitriteks vormida.

Seega loodan, et järgmine kord, kui vaatate mõnda saadet, kus mõni ei suuda toitu oma kehas hoida, loete tänuga subtiitreid ja mõtlete inimestele, kes on nende kirjapanemise nimel end teie heaks ohverdanud :D

#whatdoesntkillyoumakesyoustronger
#gethard
#andmaybetrytoavoidrottenfood
#andmaybenexttimetakesomethingwithpuppies

"If you have been brutally broken but still have the courage to be gentle to other living beings, then you're a badass with a heart of an angel."





Keanu Reeves ütles seda.

Jaanilaupäev pildis

Hea tee rallisõiduks

Tiik, saunamaja, kiik ja välikäimla - nüüd oleme küll maale jõudnud

Kiigest juba niisama mööda minna ei saa

Aga saunamajas on kiikesid veelgi

Siin elavad konnad

Vaikelu helesiniste Crocside ja konnaga

Ootab grilli

Liblikavaatlusmatk külavaheteedel

Võitlus parmude, kärbeste ja herilastega ...

... viib võiduka lõpu ehk metsmaasikateni

Ja pärast saab süüa ka #dreamlife

See hetk, kui saad aru, et võrdlemisi suure osa su elust moodustab males kaotamine :D

Võtke tuba pls

Mul on praegu aeg, kus ma ei taha eriti näha neid inimesi, kel üksteist vaadates silmadest südameid lendab ja kes on nii mokkapidi koos, et isegi aatomid ei mahuks vahele. 

Aga saatuse teed on kummalised. Kõigepealt istub üks selline paarike minu ees, kui Tallinna sõidan. Kaks ja pool tundi imelist noorte armastust. Ma panen silmad kinni ja kuulan power-lugusid, nagu see:

Okei, buss jõuab Tallinna ja olen pääsenud. Edasi tuleb minna linnaliinibussi peale ja Kristiinesse sõita. Ja täpselt minu ette istub uus paarike, mõlemad üksteisest sama vaimustuses kui paarike number üks. Jõllitan aknast välja, sest ette vaadata on liiga piinlik, mis asjad seal kõik toimuvad ...

Mõne peatuse pärast läheb paarike number kaks maha. Kaks kohta minu ees jäävad tühjaks. Bussi sisenevad uued inimesed, nende hulgas ... paarike number kolm. Nad istuvad minu ette. Ja kukuvad musitama. 

Nagu. Mida hekki, maailm? What are the chances :D

Fotosessioon edeva konnaga (kutsugem teda Frodoks)

On laupäeva pärastlõuna ja Frodo ajab tiigis oma konnaasju

Järsku märkab Frodo, et keegi jälgib teda läbi kaamerasilma ja suundub otsustaval ... ee ... ujumisel? ... lähemale poseerima

Frodo leiab endale sobiliku rekvisiidi, millega end pildistada lasta

Frodo otsib parimat poosi ...

... ja siin see on! Vana hea "kõrs koibade vahel" kompositsioon

Give me thunder
give me rain
give me passion
give me pain
give me lightning
in the eye
give me life
before I die

Nice and dangerous

Praegune absoluutne lemmikkoht: töö juures.

Mälestusi nutivabast lapsepõlvest

Haapsalus lapsepõlvekodus käies tekib vahel nostalgia. Mulle meeldib kogu see kupatus: kulunud roosade plekkidega viiekordne kivimaja; tamm, mille otsas ronisime; suur rändrahn maja ees, mis oli kunagi mulle vööni, nüüd aga on napilt põlvedeni. Turnikas maja küljel, kus me surmapõlgavaid trikke tegime. 

Haapsalu on väike linn ja mingis vanuses olid sõbrad need, kes sinuga samas majas elasid ja keda sai seega õue mängima kutsuda. Meie lapsepõlves polnud mobiiltelefone, nii et kellegi õuekutsumiseks tuli minna tema akna alla ja hüüda: "Looviiiiseee!", "Kaariiiinaaaaa!" ja kõik teised, kes meil seal kõik olid (tervitused teile kõigile!). Kui sõber akna peale ei tulnud, võis tema ukse taha minna. Tavaliselt avas ukse kutsutava ema, kellelt sai siis küsida, kas sõber võib õue tulla. 

Ei mingit Facebook chati või helistamist, kõik käis näost näkku ja vahel ma igatsen seda ootamatust ja isiklikkust, mida selline pöördumisviis endaga kaasa tõi. Kui kedagi näha tahtsid, pidid palju rohkem vaeva nägema kui praegu, ja see muutis kokkusaamise kuidagi erilisemaks. (Mitte, et oleksin seda tol ajal teadvustada osanud.) 

Suurem osa päevadest mööduski hoovis mängides. Vahepeal juhtus igasuguseid huvitavaid asju, näiteks kui maja juurde sattus mõni sõbralik hulkuv koer või salapärane prügigunnar või võõras onu, kes kõigile lastele jäätist ostis (pikem lugu, aga ilma ühegi ohvrita).

Kord kukkus keegi turnikalt oma pea lõhki, kord sai keegi hulkuvalt koeralt pureda või herilaselt nõelata. Mingi aeg mängisime tamme otsas postiljone, mis tähendas, et igaühel oli oma oks oma postkastiga, millesse said teiste okste valitsejad kõiksugu kirju jätta. 

Läbiva teema moodustasid põhimängud, nagu "Mädamuna", "Tukikas" ja "Kapsad", kui õues olid ainult tüdrukud, siis mängisime mõnikord ka tavalist keksu ja kummikeksu, kui külas olid jalkapoisid Saaremaalt, mängisime maja ees jalgpalli. Me võisime minna kell kümme hommikul õue ja tulla tuppa kell kümme õhtul, käies vahepeal toas ainult söömas, kui see meelde tuli. Vahel venis õuesolek nii pikaks, et vanemad pidid meid hoovi peale otsima tulema. Üldiselt oli reegel see, et õues võis olla nii kaua, kuni pimedaks hakkas minema. Ei mingeid telefone ega kellasid, ainult looduse märgid ja sisetunne. 

Mõtlesin tükk aega, et tänapäeval võiks ka nii olla, tundes kaasa lastele, kes on üles kasvanud, päevad läbi nutitelefoni või arvuti ekraani vaadates. Siis aga hakkasin mõtlema, et maailm tänapäeval ei ole enam nii ohutu kui meie lapsepõlves. Ei tea, kui paljud vanemad lubaksid oma lastel praeguses maailmas päev otsa maja ümber mängida, teades, kui palju igasuguseid maniakke meie seas ringi liigub. Praeguses maailmas, kus sõbralik jäätist ostev onu kutsub endaga valgesse kaubikusse, mitte ei lähe pärast oma heategu minema, nagu kunagi meie lapsepõlves. Muidugi on ohutum, kui laps on turvaliselt vanema vaateväljas ja koduseinte vahel - kas see ongi põhjus, miks me tänapäeval nii vähe lapsi hoovide peal mängimas näeme? Või on asi siiski selles, et lapsed, kes on maimikueast saati tahvelarvutist harjunud multikaid vaatama, ei oskagi enam tahta "Mädamuna", "Kapsaid" ja trikke turnikatel?

Latest passion

Koerateraapia

Jalutasin täna jälle Sofyega ja avastasin, et olen inimene, kes kõnnib üksinda koeraga metsas ja räägib temaga terve tee juttu. Natuke kurb :D

Koerad hämmastavad mind. Tüüp võtab käbi suhu ja kui ma ütlen, mitte ei näita, vaid sõnadega ütlen kaugemalt: "Sülita välja!", siis ta sülitabki. Kuidas ta mu kõrval kõnnib nii, et mulle otse silma sisse vaatab, teades, et mind ära võludes on lootust küpsist saada. Kuidas ta saab aru sõnast "küpsis". 

Või näiteks see, kuidas ta teab, kuhu minna - seda, millises majas ta elab, millise korteriukse taha tuleb seisma jääda. Kuidas ta mu ära tunneb ja mind nähes alati täiega rõõmustab, vist teades, et mul on kombeks teda jalutama viia. 

Kui ma K ja M-i elutoa põrandal istun ja näiteks beebit valvan, siis ta lihtsalt tuleb ja istub minu kõrvale, hästi tihedalt mu vastu. 

See on koerateraapia. 

Vahel on kõik hästi õudne

Oled juba harjunud, et elu on ilus ja kõik läheb hästi, aga ühel hetkel hakkab halvasti minema. Ja mingist hetkest alates aina läheb. Ja läheb. 

Ja läheb. Kuni hakkab tunduma, et elad õudusunenäos, mis lihtsalt ei lõppe ära, kuitahes mitu korda su silmad ka kinni-lahti ei käiks. Kui oled ühest kaotusest üle saama hakkamas, tuleb kohe teine peale, ja siis, kui parajasti sellega elama õpid, tabab kolmas. Ma arvan, et mitte kellegi jaoks ei ole lihtne kaotada poole aasta jooksul kahte oma kõige lähedasematest inimestest. Ning kui värskeimast kaotusest tekkinud esimene šokk hajuma hakkab, siis jälle kukkuda - sedapuhku teel eesmärgi poole, millele toetudes oled siiani kõik üle elanud. Midagi traagilist juhtub, sa püüad leida tuge millestki muust, kuni ka see tugi kaob. 

Tunne, mis pärast selliseid asju tekib, on hirm. Sest sa ainult ootad, millega saatus veel üllatada suudab. Mingil hetkel aga saad aru, et pärast iga uut šokki on kaotada aina vähem. Ja kõige parem on tegelikult see ükskõiksus, mis tekib. Nii paljud pealiskaudsed asjad kaotavad tähenduse. Sul on ükskõik, mis sul seljas on, ükskõik, mis ilm on või ükskõik millise pilguga teised vaatavad. Olles katsumuste poolt korralikult räsitud, suudavad vähesed asjad sind kõigutada - kui ärkad iga päev õudusunenäkku, siis läheb kogu aur enda käimashoidmisele. Kõik muu on suva.

Kuid ma olen viimastel päevadel mõistnud, et nii häid kui ka halbu päevi on igas elustaadiumis. Võib-olla oled sellises halvas kohas nagu mina praegu, aga sulle teeb rõõmu toetava sõbraga koos veedetud aeg ja paar korda isegi naeratad. Hiljem samal õhtul kuulad hingekriipivaid lahkuminekuhitte ja jood üksi veini. Järgmisel päeval ärkad, see on ootamatult kerge, ja oled valmis näiteks kedagi aitama. Siis näed midagi, mis sulle su kaotust meenutab, ning murdud taas. Aga selliseid päevi on kõigil, ka siis, kui kõik on üldiselt korras. Vahel on kergem, vahel raskem. Mis meie iseloomu näitab, on see, kuidas me raskustele reageerime. Kerge on alla anda, kui kõik halvasti läheb. Ootamatu on see, kui tõused pärast elupoolset tuuseldamist püsti, lööd põlved puhtaks ja ütled: anna veel. 

Ma tahan oma raamatut. Ja teen kõik, et seda saada. Saangi, varem või hiljem. Võib-olla isegi varem.

Praegu kirjutan seda postitust. Võib-olla õhtul ei tunne ma end jälle nii tugevana, joon veini ega vasta kõnedele. Aga see on okei. Sest kõik läheb mööda ja mingil hetkel tuleb kergus, kui raskused on ära olnud. Ma hindan sõpru, kes pole lasknud mul üksi olla, sama palju nagu hindan võimalust üksi juhtunu üle järele mõelda. Ja tegelikult on hea mõista, et üks inimene jääb mulle alati - keegi, kes on olnud minuga nii heas kui halvas, kellega kuulan praegu Florence Welchi ja tean:

Sometimes I feel like throwing my hands up in the air
I know I can count on you
Sometimes I feel like saying "Lord I just don't care"
But you've got the love I need
To see me through

Now and then it seems that life is just too much
But you've got the love I need
To see me through

Mina ise. Sina ise. 

Planeerimine on see, kui otsid toidupoes võimalikult väikest banaani, et kõik ülejäänud lõunased ostud ka puuviljakilekotti ära mahuksid. 


#päästamekeskkonna #trustmeimanengineer

Luulenäljased

Läksin Solarisse raamatupoodi, tahtsin natuke luulet lugeda. Ja kujutate ette, ei saanud. 

Sest luule riiuli ees seisid kaks inimest ja otsisid sealt raamatuid. Hullult huviga nagu. Võtsid midagi kätte ja lugesid natuke, panid ära ja võtsid järgmise. Tundus, et üksteisele võõrad, täitsa eraldi tegutsesid. Aga ma ei pääsenud kuidagi ligi. 

Ma polnud isegi vihane.

Süda heldimust täis, jalutasin poest välja.  

Ilus suvi on

 Maasikad põlvedel

T järves

Ja esirida pardivaatluses

Kui vanahärrad ei saa veepudeleid lahti

Tulen Solarisest lõunalt. Ilus päev on, päike paistab pilvitus taevas, temperatuur küündib üle 20 plusskraadi. Kõrvaklappides mängib Ozzy Osbourne'i "No more tears" ja nagu ikka, olen täiega omas mullis. 

- "Vabandage!"

- ?

- "Vabandage, noor daam."

- Okei, ta räägib vist minuga. Tere. 

Veidi juba värisev ja tudisev, aga muidu igati viisakas vanahärra ulatab mulle veepudeli. "Kas te saaksite korgi lahti keerata? Nii kõvasti on, mul kätes see haigus ka, üldse ei jõua." 

Ilmselt on sellised vanahärrad-prouad ainsad, kes minult füüsilist tugevust paluksid. Aga korraks tekkis küll selline tunne, nagu oleksin sõjaprintsess Xena, kelle missioon tänapäeva ühiskonnas on uidata Tallinna tänavatel ja päästa väetimaid kodanikke kuivamisest. 

Pakkepaber puudusel ...

... võib kingituste pakkimiseks kasutada vanu noote. Arvestades, et mul on viiuli-, klaveri- ja koorinoote alates kuuendast eluaastast, jätkub pakkimismaterjali vähemalt ajani, mil olen 60. 

Kui ma juba teemas olen, siis palju õnne sõber Jaanile, kel on täna sünnipäev.

Hea reede algus on see, kui vanem naiskolleeg tuleb mõõgaga tööle :)