Ja läheb. Kuni hakkab tunduma, et elad õudusunenäos, mis lihtsalt ei lõppe ära, kuitahes mitu korda su silmad ka kinni-lahti ei käiks. Kui oled ühest kaotusest üle saama hakkamas, tuleb kohe teine peale, ja siis, kui parajasti sellega elama õpid, tabab kolmas. Ma arvan, et mitte kellegi jaoks ei ole lihtne kaotada poole aasta jooksul kahte oma kõige lähedasematest inimestest. Ning kui värskeimast kaotusest tekkinud esimene šokk hajuma hakkab, siis jälle kukkuda - sedapuhku teel eesmärgi poole, millele toetudes oled siiani kõik üle elanud. Midagi traagilist juhtub, sa püüad leida tuge millestki muust, kuni ka see tugi kaob.
Tunne, mis pärast selliseid asju tekib, on hirm. Sest sa ainult ootad, millega saatus veel üllatada suudab. Mingil hetkel aga saad aru, et pärast iga uut šokki on kaotada aina vähem. Ja kõige parem on tegelikult see ükskõiksus, mis tekib. Nii paljud pealiskaudsed asjad kaotavad tähenduse. Sul on ükskõik, mis sul seljas on, ükskõik, mis ilm on või ükskõik millise pilguga teised vaatavad. Olles katsumuste poolt korralikult räsitud, suudavad vähesed asjad sind kõigutada - kui ärkad iga päev õudusunenäkku, siis läheb kogu aur enda käimashoidmisele. Kõik muu on suva.
Kuid ma olen viimastel päevadel mõistnud, et nii häid kui ka halbu päevi on igas elustaadiumis. Võib-olla oled sellises halvas kohas nagu mina praegu, aga sulle teeb rõõmu toetava sõbraga koos veedetud aeg ja paar korda isegi naeratad. Hiljem samal õhtul kuulad hingekriipivaid lahkuminekuhitte ja jood üksi veini. Järgmisel päeval ärkad, see on ootamatult kerge, ja oled valmis näiteks kedagi aitama. Siis näed midagi, mis sulle su kaotust meenutab, ning murdud taas. Aga selliseid päevi on kõigil, ka siis, kui kõik on üldiselt korras. Vahel on kergem, vahel raskem. Mis meie iseloomu näitab, on see, kuidas me raskustele reageerime. Kerge on alla anda, kui kõik halvasti läheb. Ootamatu on see, kui tõused pärast elupoolset tuuseldamist püsti, lööd põlved puhtaks ja ütled: anna veel.
Ma tahan oma raamatut. Ja teen kõik, et seda saada. Saangi, varem või hiljem. Võib-olla isegi varem.
Praegu kirjutan seda postitust. Võib-olla õhtul ei tunne ma end jälle nii tugevana, joon veini ega vasta kõnedele. Aga see on okei. Sest kõik läheb mööda ja mingil hetkel tuleb kergus, kui raskused on ära olnud. Ma hindan sõpru, kes pole lasknud mul üksi olla, sama palju nagu hindan võimalust üksi juhtunu üle järele mõelda. Ja tegelikult on hea mõista, et üks inimene jääb mulle alati - keegi, kes on olnud minuga nii heas kui halvas, kellega kuulan praegu Florence Welchi ja tean:
Sometimes I feel like throwing my hands up in the air
I know I can count on you
Sometimes I feel like saying "Lord I just don't care"
But you've got the love I need
To see me through
Now and then it seems that life is just too much
But you've got the love I need
To see me through
But you've got the love I need
To see me through
Mina ise. Sina ise.
No comments:
Post a Comment