Koerateraapia

Jalutasin täna jälle Sofyega ja avastasin, et olen inimene, kes kõnnib üksinda koeraga metsas ja räägib temaga terve tee juttu. Natuke kurb :D

Koerad hämmastavad mind. Tüüp võtab käbi suhu ja kui ma ütlen, mitte ei näita, vaid sõnadega ütlen kaugemalt: "Sülita välja!", siis ta sülitabki. Kuidas ta mu kõrval kõnnib nii, et mulle otse silma sisse vaatab, teades, et mind ära võludes on lootust küpsist saada. Kuidas ta saab aru sõnast "küpsis". 

Või näiteks see, kuidas ta teab, kuhu minna - seda, millises majas ta elab, millise korteriukse taha tuleb seisma jääda. Kuidas ta mu ära tunneb ja mind nähes alati täiega rõõmustab, vist teades, et mul on kombeks teda jalutama viia. 

Kui ma K ja M-i elutoa põrandal istun ja näiteks beebit valvan, siis ta lihtsalt tuleb ja istub minu kõrvale, hästi tihedalt mu vastu. 

See on koerateraapia.