Mälestusi nutivabast lapsepõlvest

Haapsalus lapsepõlvekodus käies tekib vahel nostalgia. Mulle meeldib kogu see kupatus: kulunud roosade plekkidega viiekordne kivimaja; tamm, mille otsas ronisime; suur rändrahn maja ees, mis oli kunagi mulle vööni, nüüd aga on napilt põlvedeni. Turnikas maja küljel, kus me surmapõlgavaid trikke tegime. 

Haapsalu on väike linn ja mingis vanuses olid sõbrad need, kes sinuga samas majas elasid ja keda sai seega õue mängima kutsuda. Meie lapsepõlves polnud mobiiltelefone, nii et kellegi õuekutsumiseks tuli minna tema akna alla ja hüüda: "Looviiiiseee!", "Kaariiiinaaaaa!" ja kõik teised, kes meil seal kõik olid (tervitused teile kõigile!). Kui sõber akna peale ei tulnud, võis tema ukse taha minna. Tavaliselt avas ukse kutsutava ema, kellelt sai siis küsida, kas sõber võib õue tulla. 

Ei mingit Facebook chati või helistamist, kõik käis näost näkku ja vahel ma igatsen seda ootamatust ja isiklikkust, mida selline pöördumisviis endaga kaasa tõi. Kui kedagi näha tahtsid, pidid palju rohkem vaeva nägema kui praegu, ja see muutis kokkusaamise kuidagi erilisemaks. (Mitte, et oleksin seda tol ajal teadvustada osanud.) 

Suurem osa päevadest mööduski hoovis mängides. Vahepeal juhtus igasuguseid huvitavaid asju, näiteks kui maja juurde sattus mõni sõbralik hulkuv koer või salapärane prügigunnar või võõras onu, kes kõigile lastele jäätist ostis (pikem lugu, aga ilma ühegi ohvrita).

Kord kukkus keegi turnikalt oma pea lõhki, kord sai keegi hulkuvalt koeralt pureda või herilaselt nõelata. Mingi aeg mängisime tamme otsas postiljone, mis tähendas, et igaühel oli oma oks oma postkastiga, millesse said teiste okste valitsejad kõiksugu kirju jätta. 

Läbiva teema moodustasid põhimängud, nagu "Mädamuna", "Tukikas" ja "Kapsad", kui õues olid ainult tüdrukud, siis mängisime mõnikord ka tavalist keksu ja kummikeksu, kui külas olid jalkapoisid Saaremaalt, mängisime maja ees jalgpalli. Me võisime minna kell kümme hommikul õue ja tulla tuppa kell kümme õhtul, käies vahepeal toas ainult söömas, kui see meelde tuli. Vahel venis õuesolek nii pikaks, et vanemad pidid meid hoovi peale otsima tulema. Üldiselt oli reegel see, et õues võis olla nii kaua, kuni pimedaks hakkas minema. Ei mingeid telefone ega kellasid, ainult looduse märgid ja sisetunne. 

Mõtlesin tükk aega, et tänapäeval võiks ka nii olla, tundes kaasa lastele, kes on üles kasvanud, päevad läbi nutitelefoni või arvuti ekraani vaadates. Siis aga hakkasin mõtlema, et maailm tänapäeval ei ole enam nii ohutu kui meie lapsepõlves. Ei tea, kui paljud vanemad lubaksid oma lastel praeguses maailmas päev otsa maja ümber mängida, teades, kui palju igasuguseid maniakke meie seas ringi liigub. Praeguses maailmas, kus sõbralik jäätist ostev onu kutsub endaga valgesse kaubikusse, mitte ei lähe pärast oma heategu minema, nagu kunagi meie lapsepõlves. Muidugi on ohutum, kui laps on turvaliselt vanema vaateväljas ja koduseinte vahel - kas see ongi põhjus, miks me tänapäeval nii vähe lapsi hoovide peal mängimas näeme? Või on asi siiski selles, et lapsed, kes on maimikueast saati tahvelarvutist harjunud multikaid vaatama, ei oskagi enam tahta "Mädamuna", "Kapsaid" ja trikke turnikatel?