Mul on praegu aeg, kus ma ei taha eriti näha neid inimesi, kel üksteist vaadates silmadest südameid lendab ja kes on nii mokkapidi koos, et isegi aatomid ei mahuks vahele. Aga saatuse teed on kummalised. Kõigepealt istub üks selline paarike minu ees, kui Tallinna sõidan. Kaks ja pool tundi imelist noorte armastust. Ma panen silmad kinni ja kuulan power-lugusid, nagu see:
Okei, buss jõuab Tallinna ja olen pääsenud. Edasi tuleb minna linnaliinibussi peale ja Kristiinesse sõita. Ja täpselt minu ette istub uus paarike, mõlemad üksteisest sama vaimustuses kui paarike number üks. Jõllitan aknast välja, sest ette vaadata on liiga piinlik, mis asjad seal kõik toimuvad ... Mõne peatuse pärast läheb paarike number kaks maha. Kaks kohta minu ees jäävad tühjaks. Bussi sisenevad uued inimesed, nende hulgas ... paarike number kolm. Nad istuvad minu ette. Ja kukuvad musitama. Nagu. Mida hekki, maailm? What are the chances :D
2 comments:
Üldse ei salli selliseid :D #kibestunudeit
Ma ühe sellise paarikese suudaksin enda tihedas läheduses veel kuidagi üle elada ... aga kolm on natuke ekstreemne :D
Post a Comment