Roppused ja ületähtsustamine ehk uue raamatu dilemmad

Ma ei tea endiselt, kas esimesena näeb ilmavalgust mu novellikogu või järgmine luulekogu. Mõlemad vajavad veel tööd, kusjuures kumbki on seotud erinevate probleemidega. See, kumma probleemid esimesena lahendatud saavad, tulebki esimesena. Armastan ma mõlemat võrdselt. 

Raamatut kirjutades tuleb vahel esile selle isiklikkuse küsimus. "Paradokside" puhul polnud see minu jaoks väga teema, sest sealne materjal on küll isiklik, aga mitte nii tundlik, kui ma oma järgmisesse luulekokku olen plaaninud. 

Kõigepealt tuleb "Blondiine armastav mees" ropp. Noh, mitte üleni, aga siiski sisaldab see arvestataval määral roppusi, mille puhul kerkib alati esile küsimus, kas need on vajalikud. Mulle tundub, et on, kui neid on kasutatud sisu tugevdamiseks, mitte puhtalt efekti pärast. Dilemmat tekitab minu jaoks küsimus, kas olen seda nii teha suutnud. Muidugi ka asjaolu, et seda kogu ootavad pikisilmi mu suurimad fännid: mu ema ja vanaema, kes hindavad kauneid pisarakiskujatest daamiluuletusi ega ole kuulnud mind kunagi isegi "perse" ütlemas. 

Nüüd panen ma need "persed" (ja märksa hullemad sõnad) paberile, prindin sadade eksemplaridena välja ja viin poelettidele, kus kõik võivad lugeda, kuidas selline (tsiteerides ühte oma lugejat) "habras ja õrn naisterahvas kirjutab niisuguseid jälkusi". Võib-olla on see mõne jaoks tühine dilemma, aga natuke on selline tunne, nagu paiskaks oma alastipildid internetti. Kas paiskaks?

Teine BAMiga seonduv dilemma on seal sisalduvad isikud. Neid on mitu, aga kohati on neid luuletustes raske eristada. Tähendab, ma loodan muidugi, et lugejad ei hakka järge ajama, kes keegi on ja mis luuletus kellegi kohta käib. Aga niivõrd isikliku teose puhul on see mingis mõttes paratamatu, eriti neil, kelle kohta kirja pandud materjal tõepoolest võib käia. Ma ei tahaks, et teatud inimesed arvaksid, et mõtlen neist rohkem kui tegelikult. 

Muidugi olen ma teoses kajastatud inimestest palju mõelnud, muidu poleks neid luuletusi sündinud. Aga BAM on minu jaoks teraapiaraamat. Ma lihtsalt pidin selle kõik endast välja kirjutama. Tegelaste isikuid kaitstes ja mitte liiga ilmselgelt, aga enda (ja loodetavasti ka teiste) jaoks teraapiliselt. Ning kui keeratud on viimane lehekülg ja kaaned kinni lüüakse, on teema maas. Kõik läbielamised jäävad nende kaante vahele kinni. Mulle meeldib nii mõelda. See on kirjutamine kui teraapia. 

Ning isegi pärast umbes kümmet aastat, kui esimese sellise sain, on kirjad, mis algavad sõnadega "Hea autor!" seda kõike väärt.