Suur osa mu sõbrannadest on praegu suhtes ja neid kuhugi välja kutsudes olen hakanud tähele panema ühte kurioosset mustrit. Ükskõik, kas tahan oma suhtes oleva sõbrannaga minna mõnele üritusele, peole või väljasõidule, saan varasema "Oh, tavai!" asemel vastuseks mõtliku "Hmmmmm"-i, millele järgneb "Ma pean enne Mikult/Kasparilt/Tanelilt küsima".
Küsima. Mitte ütlema, et kuule, ma lähen Mari-Liisiga planetaariumisse või Rüütli tänavale vesipiipu tegema. Vaid küsima, kas ikka tohib minna. Ja kui Miku/Kaspar/Tanel siis otsustab, et ega tegelt ei tohi küll, jääb minemata.
Üksteisega arvestamine on iseenesest ju kaunis, aga sellistel juhtudel mõtled küll, et mida perset :D
Kui oled laps, siis on see arusaadav, et vanemad hoolitsevad su eest ja kontrollivad, kuhu, millal ja kellega sa minna tohid. Läheb natuke aega mööda, sa iseseisvud ja hakkad ise oma elu reguleerima, aina evolutsioneerudes, saavutades sõltumatuse, kasvades inimesena, õppides tegema enda otsuseid. Ja siis mingil hetkel tuleb su ellu inimene, kes tõmbab su jälle nattipidi taandarengusse - sellele teistest sõltumise tasemele.
Siirad õnnesoovid neile, kelle partner kohtleb neid kui endaga võrdset ja täiskasvanud inimest, kes suudab ise otsuseid teha.
Ning palju õnne meile, vallalistele, keda selline jama teps mitte ei ohustagi.
2 comments:
Pigem on see hea vabandus kui ei viitsi minna, siis ütled "Ma konsulteerin teise poolega" ja seejärel "Ei mängi täna välja". Viisakam kui näkku öelda, et sorry ma ei taha :'D
Hea tähelepanek, aga natuke õudne ka. Ma loodan, et ükski mu eks pole oma sõpradele öelnud, et ma ei luba neil välja minna, kui tegelt ise pole viitsinud :D Hea oleks ju ikka oma paarilise sõpradega hästi läbi saada.
Post a Comment