Armastus ei ole tasuta

Ma olen "Paradoksides" kirjutanud "armastus on antav mitte müüdav", aga mulle tundub, et see pole päris õige. Sest tegelikult ei ole armastus tasuta: see tuleb ära teenida.

Kas inimene võib tingimusteta armastada? Ma arvan, et jah. Ema armastab tingimusteta last, koeraomanik enda looma, võib-olla armastame tingimusteta ka teisi lähedasi pereliikmeid. Aga mitte alati. Sellistelgi suhetel võivad olla tingimused, kuigi hästi ära peidetud. Mingi vaikivat kasu saame ka sellest niinimetatud tingimusteta armastusest. Beebi naeru, kassi nurrumise, koera truuduse. Ütleme nüüd, et su koer ründab sind pidevalt, verine pilk silmis, hambad irevil, ega näita sulle kunagi endapoolset armastust. Ei laku iialgi su nägu, vaid veedab enamuse oma elust kihvadega su jala küljes rippudes või sinu äraolekul su voodisse vedelaid junne poetades. Ta on täielik koer-douche ilma ühegi positiivse omaduseta. Või siis küll mõne positiivse omadusega, mis jäävad üldise sitapeanduse fooni taga nii hädiseks, et mõjuvad kui saatana õlalepatsutus põrgu üheksandas ringis.

Või kui see on su laps. Enamik vanemaid ütleks, et olgu laps kui hirmus tahes, ikkagi oma. Ikkagi tingimusteta armastus. Aga ometi annavad paljud vanemad oma lapse ära juba ainuüksi sellepärast, et ta on teistest erinev või haige. Ta ei pea selleks tihtipeale isegi vanemaid kaelast purema või voodisse junne poetama.

Nagu mu (alati veidi liialdavatest) näidetest näha, pole isegi kõige tüüpilised tingimusteta armastuse juhtumid tingimusteta. Kõige vähem on seda aga mehe ja naise vaheline armastus. Tänapäevane paarisuhe põhineb suures osas vastastikustel kokkulepetel. Mis on suures osas tingimused. Sa ei otsi teisi, ma ei otsi teisi. Sa ütled mulle, kus sa eile õhtul käisid, ma teavitan sind enda käikudest. (Või siis mõne paari puhul ei teavita kumbki üksteist ja see on okei.) Sa teed süüa, ma koristan tube, ma käin tööl, sa hoolitsed lapse eest. Ja nii edasi.

Mõni suhe on aga tasakaalust väljas ja kohe nii, et laev on täiesti kreenis. Üks ainult annab ja teine ainult võtab. Isegi võtma ei pea, piisab ka mitte millegi tegemisest. Sellistel juhtudel ei tasu mõelda, et sulle on kõik lubatud ainuüksi põhjusel, et see sinisilmne ullike on sinusse armunud, ja kuna oled nii suurepärane, siis muidugi tingimusteta. Sellistel asjadel on tingimused, isegi kui need ei paista välja. Sõprusega samamoodi. Sellist asja nagu absoluutselt ennastsalgav sõprus ei ole olemas. Sõprus vajab tööd ja panust mõlemalt sõpruses osalejalt, sest kui panustab ainult üks, hakkab laev üha enam püstloodi kalduma.

Ja selline laev läheb põhja.

Tingimusteta.