See ei saanud olla midagi head, arvestades, et olime mängus, mille eelmistes voorudes olid inimesed surnud. Inimesed, kellega pidime võistlema, et jääda ise puutumata kõigist neist giljotiinidest, saagidest, nugadest, mille eesmärk oli meid tappa. Meiega mängiti mängu, millel ei olnud võitjaid. Aga meist kümme veel elas. Ja istus praegu selle laua taga. Algas järgmine voor. Psühholoogiline.
Igaühe ees oli number. Õnnelikumatel näiteks 4, 7 või 9. Vähem õnnelikumatel 12, 14 või 16. Number tähistas seda, kui mitu tundi inimene selle laua taga pidi veetma. Minu number oli 12.
Ümbrikutes olid artiklid meist. Mingil moel olime kõik pälvinud avalikkuse tähelepanu, nii et väljalõiked ajalehtedest ja artiklitest, mille oma ümbrikest leidsime, moodustasid arvestatava hulga. Kõik need artiklid olid meie jaoks piinlikud: kes oli oma kaaslast petnud, kes fotograafile palja tagumikuga pildile jäänud, kes dopingut kasutanud ... Aga me pidime neid kõvasti ette lugema. Iga ringiga ühe. Teised said valida, millise. Ja täpselt nii kaua, kui palju meie tundide number ütles.
Kui see ülesanne mulle selgeks sai, mõtlesin, et minust pole elu sees nii palju artikleid, et neist 12 tunniseks lugemissessiooniks jätkuks. Aga seal oli kõvasti materjali, mille seas kas ajakirja Cosmopolitan seksirubriik. Mul polnud aimugi, mis artikkel minust seal võiks ilmunud olla, aga muidugi olid märksõnad "Cosmopolitan" ja "seks" piisavalt intrigeerivad, et kaasmängijad mulle ettelugemiseks just selle artikli määrasid.
Seal olid mu luuletused. Jep, Cosmo seksirubriigis. Need luuletused olid vähemalt 14 aastat vanad ja lihtsalt kohutavad. Ma oleks parema meelega kõikide mängijate ees oma õhukesele valgele T-särgile külma vett kallanud kui neid luuletusi ette lugenud. Aga ma pidin seda tegema. Ja mul oli nii kuradi häbi.
No comments:
Post a Comment