***
Istun bussis, juuksed sassis, ilma mingi meigita, ning hoolimata vaid kolmetunnisest magamisprotsessist pole mul ka und. Haapsalu-Tartu ots, kokku neli tundi ja viisteist minutit sõitu läbi kauni Eestimaa. Mul on palav, ma olen nii väsinud, et aju ees oleks justkui mingi müür, mis ei lase reaalsusel selleni jõuda. Sõidan zombina poolunes. Loodan, et bussi ei satu tuttavaid. Õigupoolest olin oma räsitud oleku tõttu lootnud, et laupäevahommikul kell pool seitse ei ole palju inimesi, kes tahaksid sellist reisi ette võtta, aga kummalisel kombel on buss rahvast täis. Kes küll on need, kes nii veidral ajal siin bussis koos minuga istuvad?
Kui sõita on jäänud veel umbes poolteist piinavat tundi, istub minu kõrvale üks proua, kes võib olla nii kuuekümnendates. Ta on välimuselt natuke nagu see naine filmist "Siin me oleme": lühikesed lokkis juuksed, kena kübar peas, lilleline kleit, huuled ja silmad värvitud. Ma näen tema kõrval välja nagu kodutu mees.
Proua kommenteerib oma kaunist vihmavarju (mis täidab sellise ilusa ilmaga hoopis päikesevarju funktsiooni). Ta küsib, kuidas telefonil mingeid teavitusi maha võtta. Ta räägib oma perest, noorte nutisõltuvusest ja sellest, kellena kunagi töötas. Saan teada, et ka tema poeg on lõpetanud kunagi Tartu Ülikooli. Me räägime erinevate linnade plussidest ja miinustest. Proua näitab mulle oma telefonist pilte eelmisel päeval toimunud reisist Alatskivi lossi, mille ta sõbrannadega ette oli võtnud. Saan teada, kes on Maire, kes Sirje, kes Maimu ja mida proua losside juures hindab. Ta võtab kotist ühe sääsetõrjeõli ja annab mulle seda nuusutada, sest see lõhnab erinevalt harjumuspärastest väga hästi. Vahepeal annab ta mulle kotist ühe kompveki, sest "sa oled mul siin nii tore tüdruk". Ta on ebaeestlaslikult jutukas, eriti selle kohta, et oleme võhivõõrad, aga ta on mu päästeingel, sest ülejäänud reis möödub kui lennates.
Proua väljub enne mind. Aga ta ei lähe kohe oma teed. Ta ootab, kui bussiga temast möödun, et mulle lehvitada.
Ja ma lehvitan vastu.
No comments:
Post a Comment